RAAMATUBLOGI: Viinaravi, vehmrimehed, KGB... Ehk nõukogude kalurite ehe elu
Lembit Uustulndi Avamere triloogia viimane raamat „Naerukajaka nutt” kipub lõpuks kriminaalseks, saab pisut möllu ja tagaajamist, aga kõik see on ootuspärane mehelt, kes on kirjutanud paar korralikku põnevikku „Kiikhobune Antverpenist” ja „Ruutuenamda sündroom”.
Aga põhiliselt kuulub noorema Uustulndi süda siiski merele ning Avamere trio on mõnusalt nostalgiline ja piisavalt tõepärane vaade enam kui kolme kümnendi taha, kuid Eestis oli veel laevu, kuid need seilasid punase lipu all.
Kolhoosis Kaluri Poeg veereb eksistents endiselt edasi, kuid probleemid hakkavad kuhjuma. Eks ole ka pattu tehtud. Kolhoosiesimees Aivar Sink ei saa elu kuidagi kokku lapitud, peainseneril läheb märksa pareminin, aga kõvasti tuleb rügada temalgi – näiteks tuleb külla tulnud Moskva ministeeriumidaamidele pakkuda sauna ja muud mõnu, et valuutafondid neile suunataks ja nii edasi... Noil aegadel kehtisid teised reeglid.
Samal ajal võtab SRTR (sredni rõbolovnõi trauler, refrižeratornõi) pärast püüki Angoolas suuna unistuste maale ehk Las Palmasesse, kus meremehed saavad valuutavarud laiaks lüüa. Õpetussõnu ja elutarkust jagab vana pootsman Mani ehk Laeva Hirm, kelle vürtsised dia- ja monoloogid annavad raamatule selle õige meki.
Näiteks õpetus viinaravi kahjulikkuse kohta. Mindi aegu tagasi Hersoni linna laeva vastu võtma. Peatuti hotellis, mis asus otse Lenini kuju perse taga ja otsustati teha kääritatud arbuusi – vili pooleks, sisse Valge Kurg, viin ja šampanja ülejäägid.
„Ma pea soole ütlema, et oli ikka vastiku maitsega sodi küll, aga kallist kraami äi saa ju lasta raisku minna. Ja siis läks lahti,” vehkis pootsman käega, nagu oleks saja meetri sprintereid teele lähetanud. „Püüdsime kapteniga kordamööda peldikus käia, aga vahepeal oli momente, kus tuli ukse vahel ka rüseleda – köht oli ikka täitsa vikat. Ma ütleks, et nagu kümne numbri niit.”
Pootsmani maalitud pilt pani Volmeri muigama, Mani ikka oskas. „Kujuta nüüd ise ette − väljakul, hotelli ees, marsivad juubeldavad töörahvaste massid, mängib pasunamuusika, karjutakse loosungeid ja veetakse punaseid lippe ringi, meie aga ei saand kolm päeva toast väljagid. Peldiku ukselink püsis pidevalt kehasoe − üks tuli, teine läks ning köigele krooniks olid aknad kinni kleebitud, värsket öhku pölnd kuskist vetta.” Mani laiutas käsi ja pungitas silmi. „Olime kut kalad kuival, sitahais tahtis ää tappa.”
Jaak Volmer ei saanud pidama ja turtsatas. „Tundub, Mani, et sa jäid ikka ellu,” torkas ta irooniliselt.
„Jähin, jähin,” noogutas pootsman, „kuid nädala aja jooksul äi julgend peldikust kaugemale kut sada meetrit minna, selle olaks suure valuga jöudend ää spurtida.” Mani sügas nina ja lisas: „Seepärast peab viinaraviga ikka edevaatlik olama.”
Nii Manil kui kapten Jaak Volmeril tuleb ette keeruline ülesanne – kasvatada ümber esmakordselt merereisi tegev ja välismaale astuv pompolit kelle arvates on NSV Liit ülim ning Las Palmas kõigi oma poodide ja tuledega ehitatud selleks, et nõukogude inimesi ära petta ja varjata kapitalismi tegelikku, mädanevat olemust.
Kusjuures pompolit Jaan Rangi süda on raske, sest ta rikkus kommunismiehitaja moraalikoodeksit: „Minu käitumine Luandas polnud kommunistile kohane,” kurtis ta. „Esiteks võtsin end doki peal täiesti purju, ei teadnud maast ega ilmast. Ning teiseks viljelesin abieluväliseid suhteid ja mitte üks kord.”
Meremeeste silmis tõstis siivutu käitumine poliittöötaja aktsiaid kordades. „Mette pöleks osanud arvata, et see Poliitrang nii köva vehmrismees oo,” kiitis pootsman.
Ehk siis kalurite elu kõikse ehedamal kujul. Ent kui jalg kuivale maale astub, algavad tõsisemad probleemid ja lugu jätkub kriminaalses taktis.
Triloogia Avameri sai punkti, aga loodetavasti mitte Uustulndi kirjanikukarjäär. Ju tal on veel palju, millest maailmale pajatada.
