RAAMATUBLOGI: Piia Prääniku maailm – ühtpidi hullumeelsus, teistpidi lõbus ja lapsemeelne kulg
On raamatuid, mis kirjade järgi oleks justkui lastele mõeldud, ei saa pidada otseti lasteraamatuiks, vaid pigem lapsemeelseks kirjanduseks. Kui see näppu jääb, hakkab täiskasvanugi sirvima, peatub siin leheküljel ja järgmisel ja nii ta läheb.
Siinkohal hoiatus: liigtõsise loomuga inimestel tuleks Kairi Looga raamatutest eemale hoiduda, sest need on täis elutervet ja mõnusat huumorit, ebapoliitkorrektsust – no kuhu see kõlbab, kui vanaema tantsides taguotsaga vingerdab, noorpoliitik naist ei saa, kena klassijuhataja, keda fännavad kõik isad... – ja üldse keeravad asjad üsna segaseks.
Piia Präänik, kes kolis eelmises raamatus sisse, Papli puiesteele, majja number viis, saab ühtäkki vendadekolmiku suureks õeks. Kusjuures Kaspar, Jesper ja Joonatan on kummalised kujud ja nendega hakkab juhtuma.
Õigupoolest juhtub ses raamatus kõigiga, nii Piia ja ta perega, noorpoliitik Siim Susiga (kellele Piia kuulutustega naist leida üritab), karuhullu kanadalase Jackiga (kes ulub laule karudest, tal on neid vähemalt sada), vanaisaga (keda hammustatakse tema enda hammastega), Jacki sõpradega (need, kel polnud pruute räägivad kärbestega), Villemiga (kes oskab karated), karudega (kes on kurvad, sest neile ei mängita vilepilli, mis on varastatud), Siim Susi vanaonuga (kes päästan Nuustiku, kes on kass), jänestega (keda on kastitäis ja kellele tuuakse porgandeid)...
Ehk siis kogu see raamatuseltskond on kui rõõmus ja lõbus kamp, kes hullumajast jalga laskis. Ent kui mõelda... Tegelikult elavad Piia ja ta sõbrad maailma lahedamat elu, kus ei hakka iial igav.
Raamat on otsast otsani täis ilusat eesti keelt, lahedaid lauseid ja sõnamänge, mõnusaid kilde ja mõtteid ning positiivsust ja elujaatust. Ja mõistagi pildid... Ulla Saarele, joonistuste autorile, kauakestev aplaus.
