RAAMATUBLOGI: Nagu ikka, pakub Wolfe’i stoori midagi hingele
Teinekord tahaks keset kõike seda uut – kõiksugu noir’d, psühhothrillereid ja politseitšikke – midagi vana ja igavikulist. Nagu näiteks Nero Wolfe’i lugusid.
Tõesõna, võttes kätte „Hirmunud meeste liiga”, valgus hinge rahulolu. Ei pea põdema teadmatusest, et mis sulle raamatust vastu tuleb, kas igav heietamine või arusaamatu tõmblus mineviku ja tuleviku vahel. Tead täpselt, mida oodata ja seda sa ka saad.
Mõistagi on antud raamatut ka varem loetud, aga ammu – see ilmus möödunud sajandi lõpus suurepärases „Öölase” sarjas. Ent kes seda enam mäletab. Saati muutub ka täiskasvanu mõnikord lapseks ehk tahab teab mitmendat korda nautida muinasjuttu Punamütsikesest ja kurjast hundist.
Kui räägitakse, et Agatha Christie on kirjutanud ühte raamatut 80 korda, muutes vaid süžeed ja tegelasi, siis Rex Stout seda enam. Aga mis siis? Just see, et tead ette, mis toimuma hakkab – nagu Punamütsikeses – loob turvalise tunde.
Nagu ikka, on end maailma parimaks detektiiviks pidav Wolfe taaskord rahahädas, aga ei viitsi finantside täiendamiseks midagi ette võtta enne, kui ta abiline Archie Goodwin peale käima hakkab. No mõistagi ega hedonist viitsi ju tööd teha, pigem hoolitseb orhideede eest ja vaidleb personaalse koka Fritz Brenneriga, kas panna valmistatavasse rooga kolm või neli rohelise pipra tera.
Aga raha on ju vaja ning Goodwin kraabib sahtlist välja kaks nädalat tagasi Wolfe’i juures käinud Columbia ülikooli psühholoogiaprofessori palve aidata teda ja tema sõpru, sest üks mees, kellele nad aastaid tagasi elu muutva vigastuse põhjustasid, tahab neid tappa, on juba kaks hirmunud meeste liigasse kuulujat teise ilma saatnud.
Nagu ikka, uurib Wolfe välja klientide finantsvõimekuse ja sõlmib nendega lepingu – kui töö on tehtud, tuleb igaühel maksta vastavalt mammona paksusele, mis kokku annab mõistagi kopsaka rahapaki.
Nagu ikka satub Wolfe ühel hetkel ummikusse, kuid rabeleb sellest teravat mõistust kasutades välja.
Nagu ikka, läheb Wolfe, kes iial kodust väljas ei käi, kodust välja.
Nagu ikka, leiab Wolfe tõe, mis ei ole selline, nagu lugeja eeldaks.
Nagu ikka, pakub Wolfe’i stoori sügavat rahulolu.
