RAAMATUBLOGI: Odüsseia inimkonna päästmiseks läbi Moskva metroo
Oli „Metro 2033”. Kolmas ilmasõda hävitas tsivilisatsiooni. Ellu jäid 50 000 inimest, kes varjusid Moskva metroosse. Maa on saastunud, loodus hävinud või mutanteerunud.
Oli „Metro 2035”. Maa all on moodustunud väike tsivilisatsioon, mis kummalisel kombel meenutab suurt. Jaamad on jagatud rühmade vahel – ühed on punased, teised fašistid – neljas Reich – kolmandad Hansalinnad, neljandad trotskistid, lisaks käputäis sõltumatuid kogukondi. Stalkerid käivad väljas, sest mutandid on hävitatud.
Nüüd on „Metro 2034”. Mitte, et kirjutati hiljem, vaid tõlgiti. Lootust metrooelanikel pole, Maa on endiselt saastunud, mutandid tungivad peale – laibaõgijad ja muud jõletised – ja kogukondade vahel käivad lakkamatud sõjad.
Sevastopolskaja jaam, maa-aluse tsivilisatsiooni lõunapoolseim punkt, on katkematus sõjas, sest peab tõrjuma mutantide järjepidavaid rünnakuid. Ja siis kaob seltskond, kes läks hankima sööki, relvastust ja laskemoona. Side lähima jaamaga puudub.
Et olukorda päästa, tuleb jõuda tsivilisatsiooni teaduskeskusesse Polisesse, kuhu suundub kummaline kolmik – Ahmed, Homeros ja salapärane Hutnter. Nende read hõrenevad, kuid liitub neiu, Saša. Keegi neist, nagu ka allesjäänud maailm, ei tea, mida toob kaasa lähitulevik. Ent, nagu oleks veel vähe, ründab metrood tappev viirus.
Ehk siis odüsseia inimkonna päästmiseks läbi Moskva metroo, mille plaan saab lugejale kenasti selgeks. Kuna tuleb ka aasta 2035, võib arvata, et triol kõik siiski untsu ei lähe.
