Koroonavideot jagatakse väga sensatsiooniliste hüüatustega, kuigi videos midagi eriti sensatsioonilist ei olegi.

Video levik sotsiaalmeedias on Eestis pretsedenditu ja hämmastav. Kõlavad hüüatused on ühe esoteerilise koolitaja lehel toonud videoklipile 420 000 silmapaari (reach). Teisel sarnasel lehel erinevate klippide (enam kui tunnine video on jagatud pisemateks osadeks) peale kokku veel pool miljonit.

Võiks arvata, et selliste hüüatuste saatel jagatud videos peituvad inimkonna kõige räpasemad saladused: kuid tegelikult ei ole neis suurt midagi vandenõuteoreetilist ega erakordset.

Kodukootud dokumentaali “Karantiin” eesmärk paistab olevat kritiseerida valitsuste valitud meetmeid ning selleks on inimestel igasugune õigus. Tõsi, mõned tähelepanekud siiski tekivad.

Väited: las inimesed surevad!

Erinevad eksperdid selgitavad läbi lillede, miks meil peaks vanuritest ükskõik olema.


“Karantiini” põhitees paistab olevat, et Eesti võiks “teha Rootsit” (kes veel hiljuti enda piiranguid karmistas), ehk COVID-19 on "suhteliselt ohutu haigus" ning keskenduda võiks eakate eraldamisele, lastes tervematel inimestel elada vabalt.

Dokumentaal eeldab, et nii on võimalik saavutada karjaimmuunsus. Ühest saatelõigust jääb silma, kuidas erinevate riiklike meetmete vastased kirjeldavad sisuliselt, kuidas vanainimeste suremise hind on seda väärt, et majandust lukku ei keerataks

Tegemist on pigem moraalse seisukohavõtu kui faktiväitega, mistõttu ei saa seda valeks nimetada.

Eesti senine suund igatahes vanurite "minnalaskmist" väldib.

“Ei tohi mõelda niimoodi, et las vanemad inimesed kannatavad ja surevad, minu jaoks on see vastuvõetamatu ja pole absoluutselt aktsepteeritav kaasaegses maailmas,” selgitas kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuht Arkadi Popov eile pressikonverentsil.

Kuid seisukohale jõudmiseks tasuks siiski faktidega kursis olla.

Toome näited mõnedest väidetest, mille video autorid välja toovad, kuid mille puhul jäetakse oluline osa detailidest esitamata või, mis on lihtsalt eksitavad:

“Karantiin pole põhjendatud.”

Hetkel sisuliselt õige, sest Eesti ei olegi kehtestanud karantiini (vähemalt veel mitte) ja praeguse poliitika eesmärk ongi seda iga hinna eest vältida. Seetõttu esinebki 2+2 liikumispiirang ja maskikohustus, et ära hoida täielikku liikumiskeeldu. “Eestis olemegi otsustanud, et me teeme niisuguseid fokusseeritud lähenemisi, et paneme kinni seda, mida on vaja kinni panna ja ei pane kogu riiki kinni,” ütles Tartu Ülikooli viroloogiaprofessor ja teadusnõukogu liige Irja Lutsar ERR-ile mõni nädal tagasi.

Miks aga piirangud on seatud ja võivad karmistuda, on tingitud eelkõige ohust, et liiga kiire nakatumise korral saavad haiglakohad täis ning selle tagajärg võib olla traagiline. Neljapäevase seisugal on Eestis haiglaravil 183 inimest. See juba põhjustab olukorra, kus ülejäänud plaaniline ravi on takistatud. Detsembri keskpaiguks on eesmärk tõsta Eestis voodikohtade võimekus erandkorras 447 peale. Tartu ülikooli matemaatilise statistika professor Krista Fischer aga prognoosib, et haiglaravi vajajate arv võib praeguse tempo juures tõusta tuhande inimese juurde juba detsembri lõpuks. Kui see realiseerub, on kriitiline piir ületatud. Kui haiglapatsientide arv kasvab üle kritiilise piiri, võivad hakata inimesed kiirenevas tempos surema.

Piirangute eesmärk on haiglaravil viibijate arvu väikesena hoida ja seejuures ennetavalt, sest praeguse nakatumise mõju võib väljenduda näiteks alles nädala pärast. Seetõttu on praegu välistatud ka dokumentaalis tõstatatud idee, et tuleks lasta nakatuda inimestel võimalikult kiiresti, et karjaimmuunsus saavutada: see tooks ilmselt kaasa haiglakriisi ja inimesed sureksid, seejuures mitte ainult covidisse, vaid ka teistesse haigustesse, mida ei ole kohapuuduse tõttu võimalik ravida. Ja need surmad oleksid välditavad. Sellise musta stsenaariumi korral on karantiin üks toimiv valikuvõimalus olukorra leevendamiseks, kuid nagu öeldud, kõik praegused piirangud on mõeldud selleks, et seda vältida.

“Grippi sureb rohkem kui covidisse."

Carmen Pritsoni jagatud videolõigus väidetakse, et grippi on surnud inmesi rohkem kui Covid-isse. Julgeks kahelda.

See väide on otseselt vale. Kõige selgemini näitavad praegust olukorda üldarvud. WHO andmetel sureb grippi igal aastal umbes kuni 650 000 inimest. Covidi surmade arv maailmas on juba praegu kaks korda suurem, 1,4 miljonit, ning üks kuu on veel aasta lõpuni minna. Seegi arv tuleks normaaltingimustes ilmselt läbi korrutada.

“COVID-19 puhul tuleb meeles pidada, et tänased haigestumise ja surma näitajad on tulnud olukorras, kus on kasutatud enneolematuid ennetusmeetmeid,” ütleb terviseameti pressiesindaja Eike Kingsepp.

Ilmekaks näiteks on Eesti gripisurmad.

Viimasel (2019-20) gripihooajal suri tüsistustesse 12 inimest, mis on aastate madalaim näitaja. Seda just seetõttu, et hooaja lõpus, kevadel, kehtisid pretsedenditud piirangud, mis aitasid ka gripi levikut vähendada. Samades piirangutest hoolimata suri poole gripihooaja jooksul (kevadkuudel) tüsistustesse aga neli korda rohkem COVID-19 patsiente.

WHO seisukoht on seniste teadustöö baasilt, et COVID-19 on surmavam kui gripp ning üks nakatunud inimene nakatab ka keskmiselt rohkem inimesi kui gripi puhul.

“COVID-19 on tervele inimesele suhteliselt ohutu haigus.”

Läbivalt väidavad video autorid, et keskmisel inimesel ei tasu koroonaviirust karta. Tõsi ta on, et nii, nagu iga viirushaiguse puhul, on inimese eelnev terviseseisund oluline, kõrge iga ja eelnevad kroonilised haigused suurendavad oluliselt tõenäosust haigust raskesti põdeda.

Kuid tasub silmas pidada, et surnud on ka neid inimesi, kelle puhul eelnevad haigused puudusid. Tihti kasutavad karmide meetmete skeptikud Eesti koroonasurmade arvu tõendina, et COVID-19 on ohutu, sest Eestis on tänase statistika põhjal koroonaviiruse tõttu surnutest “vaid” neljandik olnud selliseid, kellel puudusid eelnevad kaasnevad haigused.

Kuid see neljandik just näitabki, et COVID-19 omab potentsiaalset ja ootamatut ohtu, mida pole võimalik ette näha. See on viirushaiguse kohta ebatavaline ning murettekitav, mitte lohutav. "See (statistika) viitab eelkõige haiguse ohtlikkusele, mitte kergusele, nagu vandenõuteoreetikud seda näidata on püüdnud,” kinnitab terviseameti esindaja Kingsepp. Suremuse statistikat lahkasime ka siin faktikontrollis. Lisaks suremusele kujutavad endast ohtu ka koroonaviiruse haiguse pikaajalised mõjud, mis jäävad dokumentaalis üldse tähelepanuta.

“Pooled nakatunud on asümptomaatilised”.

Terviseameti andmetel on Eestis asümptomaatilised siiski umbes 17 protsenti. Sama viitab ka ajakiri Nature, viidates vastavale värskeimale ja laiapõhjaliseimale uuringule. Ja selline asümptomaatilisus on probleem, mitte näide viiruse ohutusest, sest just asümptomaatilised võivad kõige tõenäolisemalt enese teadmata viirust levitada neile, kellel sümptomid jällegi väga karmilt välja löövad.

“Nakkust levitavad nad sellegi poolest,” selgitab terviseameti pressiesindaja Kingsepp. Võimalus, et sina ei põe koroonaviiruse haigust COVID-19 raskelt läbi, ei tähenda, et sa ei saa nakatada kedagi, kes võib selle tagajärjel surra. Surmad välistab see, kui nakkusahel läbi lõigata, ükskõik, kui raskelt või kergelt keegi haigust põeb.

“Koroonastrateegia toetub praegu ohtliku superviiruse narratiivile. Suur osa elab teadmises, et tegu on üliohtliku haigusega.”

Kindlasti on mõistlik suhtuda koroonaviirusesse kaine mõistusega ning mitte asjatult paanitseda. Kuid väita, et koroonastrateegia põhineks väitele, et tegemist on kõigile võrdselt surmava superviirusega, on eksitav. Eesti ja maailma terviseeksperdid pole seda väitnudki.

Kõik argumendid, mida “Karantiin” ise esitleb — asümptomaatiliste arv, suurem suremus just eakate seas, väike osa inimestest sureb ka krooniliste haiguste puudumisel — on just põhjused, miks koroonastrateegia on selline, nagu ta on.

Miks nähakse videos midagi, mida seal ei ole?

Video kommentaariumid kuulutavad suurt vandenõu inimeste vastu.

Kui milleski dokumentaali autoreid süüdistada saab, siis manipuleeriv ja dramaatiline heli- ja pildikeel, kontekstita väited, viitamata ja ühepoolsed allikad, kuid otseselt valesid esineb vähe või on väited lihtsalt vaieldavad või tõendamata.

“Meile jäi ka silma video selge ühepoolsus ja dramaatiline helikeel ning see, et lugupeetud kõneisikute ja uudissaadete kaadreid näidates loetakse peale üsna hinnangulist juttu, näiteks et karantiini kehtestamine Euroopas oli täiesti tarbetu,” analüüsivad Päevalehe palvel Tartu Ülikooli semiootikateadlased ning vandenõuteooriaid uurinud Andreas Ventsel ning Mari-Liis Madisson.

“Samuti räägitakse videos väga palju numbritest, kuid sageli jääb ebaselgeks, kust need pärinevad, see on eksitav võte, kuna püütakse jätta muljet teaduslikkusest, kuid viimane eeldab andmete päritolu ning nende kogumise ja tõlgendamise meetodite piiritlemist. Siin kohas toimub meie arvates teatav meediumi usaldusväärsuse kaaperdamine, ” selgitavad nad.

Huvitaval kombel jagatakse neid videoklippe sotsiaalmeedias justkui tõendina “koroonapettusest”, kuigi videotes sellele isegi ei viidata ega selle kohta tõendeid ei jagata.

Võrreldes kommentaaridega video all, on dokumentaal ise tegelikult tasakaalukas.

“Isegi kui otsesõnu ei öelda, et tegemist on vandenõuga, siis vandenõuteooriaid toetama kalduv inimene sõnastab ise osutatud valupunktide seosed nii-öelda kallutatud jõudude pahatahtlike mahhinatsioonidega,” selgitavad semiootikateadlased.

“Kommentaaride juures ületab sisu ja tonaalsuse radikaalsus märkimisväärselt video oma. Kahtlemata räägib selle vandenõuteooriate-kaskaadi vallandumise juures rolli ka ajastus: nendes Facebooki-lõimedes on leitud koht, kus koroonaväsimusest ja segastest piirangutega seotud sõnumitest, mida viimastel nädalatel hulgaliselt tulnud on, kogunenud aur välja lasta,” kirjutavad nad.

Deklaratsioon on õilis, kuid on osutunud utoopiliseks

Deklaratsioonile alla kirjutanud Harvardi, Oxfordi ja Stanfordi ülikooli professorid Martin Kulldorffi, Sunetra Gupta ning Jay Bhattacharya.
Suures osas tugineb “Karantiin” tegelikult Great Barringtoni deklaratsioonile alla kirjutanud meditsiiniekspertide arvamusele, milles on väljendatud, kuidas tuleks keskenduda nõrgemate kaitsmisele ning mitte piirata ülejäänute liikumist.
Deklaratsiooni loogika on laias laastus arusaadav ja tegelikult Eesti strateegia senimaani sellesarnane ongi olnud. Kuid nakatumise ja haiglaravil olevate patsientide kasvuga on seda strateegiat olnud pea võimatu läbi viia, sest “nõrgemate” tuvastamine ja viiruse sajaprotsendilise täpsusega jälgimine on suure haigestumise korral võimatu.

Lühidalt öeldes: sellist ideed on peaaegu võimatu edukalt läbi viia, eksperiment oleks eetiliselt pehmelt öeldes küsitav ning deklaratsioon põhineb kriitikute hinnangul nii mõnelgi alusväitel, mida ei ole senimaani sajaprotsendiliselt tõendatud (1, 2, 3, 4, 5).

“Deklaratsioon põhineb eeldusel, et me teame, kes jäävad haigeks ja me suudame neid kuidagi isoleerida ja kaitsta. Pole ühtegi tõendit, et me seda suudame teha,” selgitab Massachusettsi keskhaigla meditsiiniekspert ja Harvardi ülikooli professor Rochelle Walensky, kelle sõnutsi ei paku deklaratsiooni autorid ka selliseid mooduseid välja.

“Ei ole võimalik täpselt tuvastada haavatavaid isikuid ning ei ole võimalik neid isoleerida. Veelgi enam, immuunsus koroonaviirusele paistab aja jooksul kaduvat ning “karjaimmuunsuse” saavutamine vaktsiinita paistab hetkel ebatõenäoline,” vastab Michael Head, Rubeprt Beale, Francis Cricki instituudi rakubioloogia labori grupijuht.

Deklaratsiooni allkirjade seast on avastatud libanimesid ning kindlasti ei ületa nimetatud deklaratsiooniga nõustuvate erialainimeste arv neid eksperte, kes sellega kuidagi ei nõustu.

Petitsiooni on korraldanud ja rahastanud libertaristlik mõttekoda American Institute for Economic Research (AIER), mille liikmed esitavad järjepidevalt ka näiteks kliimasoojenemist kahtluse alla seadvaid seisukohti. Mõttekoda rahastavad omakorda kütuse- ja kemikaalifirmades osalusi omavad investeerimisfirmad, mille eesmärgiks ongi võimalikult vaba turg ning õitsev majandus.

Lõplik hinnang: Nii ja naa. Lõviosas ei ole dokumentaali näol tegu valeinfo, vaid arvamusega. Videos on kasutatud mitmete teadlaste vastuarvamusi konsensusele, mis on igati kaetud sõnavabadusega. Tõsi, videolõikudes esineb eksitavaid või kontekstist väljas olevaid väiteid ja tajuvigu, kuid enamjaolt on tegu subjektiivsete hinnangute, mitte faktiväidetega.