RAAMATUBLOGI: Jamie Oliver – Eesti rahvakokk
Emotsionaalsest hüpikpallist Jamie Oliverist, kes enda äsjavalmistatud toitudest pöördesse läheb (jah, ta maitseb roogi, mida paljud teleris ei tee) on saanud Eesti rahvakokk nagu olid omal ajal Jaan Tuvike või Lilian Kosenkranius – vanem põlvkond teab ja mäletab. Oliver möllab ekraanidel (kellele jääb saadetest väheks, võib toiduvamistamise klippe vaadata tema kodulehelt) ja ta eestikeelsed kokaraamatud hõivavad poole pisut laiemast riiulist. Ükski teine toiduvalmistaja ei pääse Oliveri haardele ligilähedalegi.
Tuleb tunnistada, et Oliveri laiaulatuslik invasioon Maarjamaale on pigem positiivset laadi. Tema roogi iseloomustab eelkõige lihtsus, mis tähendab, et algaja kodukokk saab tema retseptidega kenasti hakkama. Lisame siia laiaulatuslikkuse – Oliver ei keskendu oma kulinaarias kindlale piirkonnale (kuigi Itaalia mõjud on tuntavad, mis pole kindlasti paha) – ning saabki kokku justkui õpikumaterjali.
Et asi ei kisuks ülistuslauluks, siis pisut kriitikat kah. Edasijõudnud märkavad, et teinekord lihtsustab Oliver retsepte liialt ning sel juhul tuleb teha omapoolseid täiendusi. Ta justkui seab endle piirid, millest ei tohi üle astuda, aga võib. Pisut maitset siis, lisandit sinna – kes on mõni aasta köögis askeldanud, saab aru, mida võiks täiendada.
Järjekordses raamatus on Oliver välja valinud 20 lemmiktoiduainet ning pakub igast välja seitse retsepti. Eks ta rohkem struktuuri küsimus ole, sest nood toiduained – nende seas kana, vorstid, lõhe, munad, hakkliha, kartul, krevetid, seened, valge kala, loomaliha, sealiha – ole üldiselt iga normaalse mitteveganlase lemmikud, aga las olla. Tähtsamad on retseptid.
Kui eelpool oli jutt piiride seadmisest, siis hea näide on kuldne kalapada parmesaniga. Valge kala filee, porru, salvei, küüslauk, võioad, creme fraiche, parmesan. Millegipärast tekkis tahtmine lisada pisut sibulat ja ploomtomateid – need käivad kala ja tomatitega hästi kokku ning lisavad happelist maitset – paprikagi tundus kohane ning veidi ka kappareid. No ei olnud kehv, tuleb tunnistada.
Mida Oliveri raamatuis veel tuleb ümber kohendada, on ingrediendid. Tihtipuhku on retseptides toorained, mida Maarjamaal laialdaselt – kui üldse – saada pole. Kas ei oleks kena märkida ära asendusvõimalused või millest üks ehk teine koosneb. Näiteks indiapärane frittata nõuab Bombay köögiviljasegu, aga mida see sisaldab? Eks uurides leiab või tuleb kasutada luumingulist lähenemist, aga lugejat võiks pisut aidata. Krumpet? (Midagi kuivanud saialist.) Cumberlandi vorst? (Pikk-pikk sealihavorst.). Roosiharissa? (Roosi kroonlehtedega gurmeeharissa.) Küpsetamata popadoom? (India lameleib.) jne...
Aga tont selle eelnevaga, eestlane saab alati hakkama, leiab lahenduse. Tähtsad on, nagu öeldud, retseptid, mida saab täiendada ja kohandada vastavalt soovile. Ja suupärast on Oliveri vastses raamatus nagu ikka palju.
Kui igast 20 toiduainest üks välja tuua, siis... Ahjus küpsetatud avokaadod. Ahjubrokoli romesco-kastmega. Lillkapsa-kanapirukas. Oliveri moodi võikana. Vorstihautis. Kreemjas krevetitäidisega lõhe. Bataadipajaroog. Tai punane baklažaanikarri. Munad cajuni moodi. Loomalihapada Guinnessiga. Bombay mundris mugulad. Ahjuroog chorizo, paprika ja krevettidega. Koorene kreveti-linguine. Kuldne kalapada parmesaniga. Maatalu ahjukana. Seene-kana-cacciatore. Prosciutto ja salveiga minutisteik. Sealiha-vindaloo.
Kõik need road on lihtsalt valmistetavad ning mõistagi maitsvad. Ning teist ja kolmandatki korda niipalju veel väärt retsepte leiab raamatust veelgi. Seega: elagu rahvakokk Oliver!
