RAAMATUBLOGI: Norra poliitiku 80 miljoni saladus
Kui kõlas kuuldus, et Jørn Lier Horst alustab uut sarja „Lahendamata juhtumite kvartett”, tekkis kerge kõhklus. Sest tema politseiinspektor William Wistingu krimkad olid suurepärased, milleks siledalt rajalt kõrvale kalduda. Tegelikult läksid raamatud veelgi paremaks – uues sarjas (kvarteti esimene oli „Katharina kood”) tegutsevad vanad head tuttavad eesotsas Wistingu ja tema ajakirjanikust tütre Linaga. Lihtsalt lahendatakse kahendamata jäänud juhtumeid, mis, tõsi, haakuvad ka tänase päevaga.
Kui Norra Töölispartei juht, parlamendisaadik ja mitme valitsuse minister Bernhard Clausen infarkti tagajärjel teispoolsusesse lahkub, kutsutakse Wisting kiiremas korras peaprokuröri juurde. Ei, Clauseni surmas polnud midagi kahtlast, kuid ta suvemaja ühest toast leiti hunnik valuutat, ligi 80 miljonit Norra krooni. Oleks tegu dollaritega – seda on umbes kümme miljonit – siis võiks vaadata Eesti poole, kus ühe peaministri, endise pangapresidendi ajal just nõnda suur summa kaotsi läks. Aga lisaks dollaritele oli kastides ka naelu ja eurosid.
Mõistagi ei saanud juhtumit avalikustada, sest poliitik võis olla ostetav-müüdav ning maha parseldada ka riigi. Kümme miljonit on siiski kümme miljonit, kui dollaritest rääkida. Kust see raha? Vastuse peab andma Wisting, kes hakkab juhtima uurimisrühma. Sinna kaasab ta ka oma tütre, kes tegutseb vabakutselisena, sest ajakirjanikud oskavad leida infot ja panna rääkima inimesi teinekord paremini kui politseinikud.
Kupüüride vanust arvestades peab Wisting ja Co minema millenniumi algusaastaesse, kui samas piirkonnas juhtus nii mõndagi. Näiteks kadus Gjersjø järve ääres üks noor mees ning toimus kogu Norramaad vapustanud raharööv. Nii üks kui teine juhtum jäi lahenduseta, ent neid ei uurinud ka Wisting koos suurepäraste kaaslastega.
Esiteks. Raamatust, ja just Wistingu tiimist, õhkub ääretut positiivsust ja inimlikkust. Ei mingeid läbipõlenud ja alkoholilembeseid politseinikke, kes lahendavad asju omal moel ja mitte nii seaduslikult. Lugeja oleks sattunud justkui ideaalmaailma, kus heade ja halbade vahel on selge piir.
Teiseks. Just eelkirjeldatud positiivsus pakubki lugedes hingerahu, nagu oleks ilus ilm siiski võimalik. Aga eks Horsti lood kulge kõik rahulikult, mitte tormeldes, õnneliku lõpu poole, mis toob leebuse ja rahu ka hinge.
Kolmandaks: Mida raamat edasi, seda paremaks Horst läheb. Kas „Salatuba” on aasta parim krimiromaan? Üks tiitlisoosikutest kindlasti.
