Tegelikult krimikirjanikke Iirimaal jätkub ja neist üheks lootusandvamaks peetakse üsna uut tulijat Catherine Ryan Howardit. Niisiis palun, võimalus temaga tutvuda raamatu „Valetaja tüdruk” kaudu.

Pooleldi psühhothriller, pooleldi krimiromaan, ühesõnaga kaasaegne värk. Ei krimkamaailma muutev, kuid täiesti tõhus lugemine – sarimõrvad, suhtedraama, parasjagu põnevust, pisut armastust, tumeda ja helge võitlus...

Aastaid tagasi tili väikelinna piiga Alison Dublini ülikooli õppima, elama ja armastama. Tegi nii seda kui toda, kuni algas noorte neidude maniakaalsed tapmised, mida ajakirjandus tituleeris kokkuvõtvalt Kanalimõrvadeks. Teispoolsusesse läks ka Alisoni parim sõbranna, kes tegelikult polnud kaugeltki ingel, aga surma kindlasti ei väärinud. Ja siis, nagu välk taevast... Sarimõrvar on Alisoni peika, nägus ja sarmikas Will, kellele määratakse eluaegne vanglakaristus ja saadetakse psühhiaatriahaiglasse.

Solvunud, tettunud ja hirmul Alison põgeneb Hollandisse ega näita kümne aasta jooksul Iirimaale nägugi. Paraku ei kesta ilus elu ja halba unustama panev elu igavesti – ühel päeval on Alisoni ukse taga politsei ehk Garda uurijad õõvastava teatega: kanalist on leitud järjekordne naisterahva laip. Ent mis veel hullem – Will on valmis infot jagama, kuid mitte ametivõimudele, vaid ainult Alisonile. Seega tuleb võtta ette teekond ühtaegu ni armastatud kui vihatud maale.

Mõistagi jääb küsimus, kas tegutsemas on matkija või mõisteti Will alusetult süüdi? Alison ei suuda summutada südametunnistust ning asub asja uurima.

Kui nüüd hakata tähte närima, siis on sündmustes mitmeid küsitavusi, ent võttes raamatut lihtsa meelelahutusena, siis pole see lugemine raisatud aeg.