RAAMATUBLOGI: Comissario Brunetti versus sõjavägi
Seda on varemgi öeldud, aga kordamine on tarkuse ema ja kordaja tarkuse isa: Donna Leoni raamatut ei saa lugemisnimekirjas tahapoole lükata vaid kui see on käes, siis tuleb kohe ka avada. Mida kinnitab tõsiasi, et Leoni Veneetsia-krimka „Heas usus” sai valitud mullu aasta parimaks kriminaalromaaniks.
Ju on see Itaalia, mis Leoni raamatuis köidab. Ja Veneetsia. Ja comissario Brunetti. Ja tema abikaasa Paola ning lapsed, kes hakkavad suureks saama. Ja nende pereelu („Paola oli toonud koju ravioli di zucca’t ning valmistanud neid võis kiirelt hautatud salveilehtedega, mida oli seejärel parmigiano juustus veeretanud.”). Ja itaalialik elukäsitlus, kus pole probleemi, kui comissario rüüpab lõuna kõrvale paar klaasi veini ja pitsi grappat otsa. Ja viimaks see, et Leon kirjutab Itaaliast nii, nagu see on – läbini korrumpeerunud riigist.
Kui Veneetsia elitaarses sõjaväeakadeemias – poliitikute ja rikkurite võsukesed tahavad ikka lampasse ja medaleid – poob üks kadett end üles, käsitlevad sõjaväelased seda enesetapuna. Ent on kaks probleemi. Esiteks on teispoolsusse läinud kunagise parlamendisaadiku poeg ja teiseks ei usu comissario Brunetti, et tegu oleks enesetapuga.
Hukkunud poisi isa on Itaalia poliitikute seas midagi erakordset – ta on aus ja õiglane. Ja kas seal ei peitugi poja surma põhjus? Tundub, et comissario ja tema särtsakas ja truu sekretär signorina Elettra on ainsad ses maailmas, kes soovivad tõde jalule seada. Sõjaväelased omakorda, ja ka comissario ülemused annavad endast parima, et asi kinni mätsida.
Comissario Brunetti ja tema pere ja Elettra ja Veneetsia ja Itaalia on taaskord kõrgeimal tasemel. Kui leidub krimkafänni, kes pole Leoni raamatuid lugenud, siis soovitus: see viga tuleb kiiresti parandada.
