RAAMATUBLOGI: Üks korralik põhjamaiselt feministlik kriminaalse põhitooniga suhteromaan
Teinekord võib riiuli tagaserv peita üllatavaid leide. Näiteks Kristina Ohlssoni „Tuhkatriinud” või õigemini kogu Frederica Bergmani sarja. Paraku jäi Ohlssoni täiskasvanutele mõeldud krimkad siinmail seni avaldamata, küll aga tõlgiti tema lastepõnevikke.
Ilmunuks „Tuhkatriinud” maakeeles kümme aastat tagasi, olnuks ajastus ehk parem, sest toona polnud nutikaid naispolitseinikke raamatuis just ülearu palju. Aga noh, parem hilja kui mitte iial.
Eks see „Tuhkatriinud” üks parajalt feministlik krimka ole, nagu viimasel ajal tavaks, kui politseitšikid ilma teevad. Nagu ikka ei soovi meeste maailm noort ja kaunist kriminalisti omaks tunnistada. Või mis kriminalisti... Bergman plaanis viiuldaja karjääri, kui õnnetus käe sedavõrd ära räsis, et muusiku elukutsest loobuda tuli.
Niisiis tuleb Bergmanil end maksma panna, mis mõistagi pole lihtne ülesanne, sest ega mehed mingit muusikut tõsiselt võta, saati kui neid juhib legendaarne komissar Alex Recht, vaid käivad oma teed ka siis, kui see valesse suunda viib.
Rongist kaob ootamatult väike tüdruk – ema on pikema peatuse ootuses perroonile läinud ja siis ühe naisterahvale appi läinud, kui vedur ja vagunid liikuma hakkavad. Taksoga lõppjaama jõudes tabab ema šokk – last pole.
Eks ta ole mäng lugejate – eelkõige õrnemast soost lugejate – tunnetel. Kuivõrd õige on ohvriteks kirjutada lapsi, saati neid teise ilma saata?
Nagu arvata võib, räiged kuriteod jätkuvad ning Stockholmi politseinikud jäävad hätta – no ei ole ainsatki niidiotsa, midapidi lahenduseni jõuda. Ja siis veel see Bergman oma teooriate ja arvamustega, millest mõni – ei tahaks seda küll tunnistada – on päris asjalik. Teisalt sobiks ta ehk paremini üle kuulama nõrgemast soost persoone. Nagu arvata võib, siis mida aeg edasi, seda tõsisemalt Bergmani võetakse.
Üldiselt on raamatu tegelased jagunenud mustaks ja valgeks. Ehk meesteks ja naisteks. Esimesed on kas rumalad või kasutavad füüsilist ja vaimset vägivalda, teised aga kannatajad, kuid saavad maailma asjadest märksa paremini aru.
„Tuhkatriinud” on tüüpiline põhjamaine feministlik krimka, kus lisaks kuriteole ja kurjategija püüdmise protsessile lahatakse ka tegelaste eraelu ning mis kokku annab kriminaalse põhitooniga suhteromaani.
