Viinakuu viimasel reedel sean oma sammud Sámose randa. Päike ja palavus kestavad endiselt. Kuna on varane siesta aeg, pole inimesi näha. Viskun mitu korda soolasesse merre ja peesitan rannal, kuni lahti läheb põrgulärm ja maapind ei kanna enam. Arusaamatuses vaatan ümberringi ning näen eemal paanikas ja nõutu näoga inimesi. Maapinna kõikumine meenutab lapsepõlves esimest korda rippsillal käimist.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega