RAAMATUBLOGI: See oli juba kolmas kallim, kelle minu kaunitarist õde Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab
Aafrika, õigemini must Aafrika, olla kolmas maailm. Aga peaks olema esimene, kui silmas pidada sealsete inimeste siirust ja lihtsust. Euroopa ja Põhja-Ameerika... Niinimetatud rikas maailm on liiga komplitseeritud. Kõik need etiketireeglid ja suhtemängud...
Valgele inimesele seletas Aafrika suurepäraselt lahti Alexander McCall Smith oma Esimese Daamide Detektiiviagentuuri ehk selle bossi proua Precious Ramotswe lugudega. Südamest kahju, et maakeelde tõlgiti vaid neli raamatut, kuid millegipärast ei lähe musta mandri filosoofia, mis on selge, täpne ja igavikuline, meile peale – neid enam kui kümnend tagasi välja antud raamatuid leiab siit-sealt lettidelt veel tänaseni. Ju oleme maarahvast kalestunud linnarahvaks muutunud. Mis on kahetsusväärne.
Aga parandage end, lugege proua Ramotswet – allpool mõned tema tsitaadid – ja öelge endale, kas tal pole õigus.
* Rikkad inimesed on kõigest inimesed. Ma ei ole veel kohanud ühtegi rikast inimest, kes poleks samasugune nagu meie. Õnn või õnnetus ei ole rikkusega seotud.
* Ametnik raputas pead: „Ma ei usu, et teil võib õigus olla, proua. Mina olen see, kes eeskirju tunneb. Teie olete rahvas.”
* Asjad on nii nagu nad on, lihtsalt sellepärast, et nii need juba kord on.
* Kui te olete teda nii hästi toitnud, miks ta siis nii kõhn on? Mees, kelle eest hästi hoolitsetakse, läheb paksemaks. Nad on ju samasugused nagu veised . See on üldiselt teada.
* Meil on tõesti ses elus veel kedagi teist vaja, meil on vaja inimest, kellest me võiksime sellel maal oma väikese jumala teha. On see siis abikaasa või laps või vanem või keegi teine, ikka peab olema keegi, kes meie elule eesmärgi annab.
* Sa võid olla see või teine. Sa võid lihvida oma mõistust või sa võid lihvida oma soengut. Aga sa ei saa teha mõlemat.
Eelnev oli meeldiv meenutus proua Ramotswest, et samas ka Aafrika elutervest lihtsusest, mis peaks igat lugejat mõjutama.
Nüüd siis uus raamat mustalt mandrilt Nigeeria päritolu briti Oyinkan Braithwaite’i sulest, mis on oma olemuselt põrgulikult sarnane proua Ramotswe lugudega. Ehk siis Aafrika ongi säärane.
Niisiis... Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.
’- - -
Ma võin kihla vedada, et te ei teadnud, et pleegitaja varjab vere lõhna. Pleegitaja desinfitseerib, aga ei sobi kuigi hästi jäänukite eemaldamiseks, nii et ma kasutan seda alles siis, kui olen vannitoa kõigist elu- ja surmamärkidest puhtaks küürinud.
Ayoola kükitab tualettpotil, põlved püsti ja käed jalgade ümber. Veri tema kleidil on kuivanud ja pole karta, et see võiks tilkuda valgele, nüüd juba läikivale põrandale. Tema rastapatsid on kuhjatud pealaele, et need ei puutuks vastu põrandat. Ta vaatab oma suurte pruunide silmadega ainiti üles minu poole,peljates, et ma olen vihane ja et ma ajan end kohe põrandalt püsti ning hakkan talle loengut pidama.
Ma ei ole vihane. Kui üldse, siis ma olen väsinud. Higi tilgub mu laubalt põrandale ja ma pühin selle sinise käsnaga ära.
Tõusen ja loputan kraanikausis kindad, aga ei võta neid käest. Ayoola vaatab minu peegeldust peeglis.
„Me peame laiba ära viima,“ ütlen ma talle.
„Kas sa oled mu peale vihane?“
Normaalne inimene ehk olekski vihane, aga mina tunnen vaid tungivat vajadust laibast lahti saada.
- - -
Mõistagi peaks Korede politseisse tormama, aga kes meist on Palvlik Morozovid. Ikkagi oma lihane õde, kuigi sarimõrvar. Kena ja lihtsameelne, kuid oskab lapsest saadik mehi ümber sõrme keerata. Aina on tähelepanu perekonnas jätkunud vaid Ayoolale, iludusele. Vanema õe, tavalise sellise, kes meeste pilke ei pälvi, osaks on Ayoola eest hoolitseda. Ja pihtida haiglaõena töötades oma hing puhtaks koomas olevale patsiendile. Kes ühel hetkel ärkab ja mäletab nii mõndagi. Ning kui Ayoola hakkab flirtima arstiga – teadagi millega see suhe lõpeb – kelless Korede on salamisi armunud...
„Minu õde, sarimõrvar” pole krimiromaan, vaid musta huumoriga jõuliselt vürtsitatud kriminaalsete sugemetega teos inimsuhetest, perekonnasaagast, enesekeskusest ja enesekesksusetusest, inimlikkusest, väärkohtlemise tagajärgedest, hoolimisest ja mittehoolimisest. Veri on paksem kui vesi ka siis, kui kaks lähedast on täiesti eripalgelised – üks uhke ja süüdimatu, teine nurgeline kuid tõhus. Ent kas vereside võib ühel hetkel katkeda, kui tekib klassikaline armukolmurk?
