RAAMATUBLOGI: Kui ilmub uus Kepler, on jõulud päästetud
Küll aastad tormavad... Ammuks see oli, kui Lars Kepler – tegelikult on nime taga abielupaar Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril – mullistasid krimkamaailma teosega „Hüpnotisöör”... Aga see oligi ammu, üle kümnendi tagasi. „Peegelmees” on Joona Linna sarja kaheksas raamat.
Just Joona Linna oli peamine põhjus, miks Kepleri raamatud publikule sedavõrd peale läksid. Erivägedes väljaõppe saanud soomerootslasest kriminaalpolitseinik seisab justkui üksinda ühel pool joont, mis lahutab teda kirjanduslikest kolleegidest. Ta ei ole politseitšikk mootorrattal ega läbipõlenud alkoholismi ja masenduse käes vaevlev põhjamaalane vaid ergas, viisakas, pereväärtusi kõrgelt hindav, kaine meesterahvast. Teistest sündsatest politseinikest eristub ta aga selle poolest, et tarvitab vägivalda, ja mitte vähe.
Ent nagu vastsest raamatust selgub, on ka ideaali esindaval Linnal siiski omad nõrkused, mis teevad ta inimlikumaks.
Läbi raamatute on Linna elus piisavalt ekselnud, olnud kadunud ja vangis, kuid nüüd seisab ta taas tööpostil. Ja Stockholmis hakkab juhtuma. Laste mänguväljakult leitakse viis aastat tagasi kadunud neiu räigelt mõrvatuna. Juhtumil on pealtnägija – vaimuhaige Martin, kes ei mäleta midagi. Aidata võib hüpnoos.
Paraku on Martin seotud raamatu teise liiniga – ta elab koos südamliku Pamelaga, kelle tütar on kadunud, tõenäoliselt uppunud ja kes üritab lapsendada teismelist isepäist piigat, et talle kodusoojust pakkuda. See fakt pole mõrvarile – salapärasele Caesarile – teadmata. Kui Martin midagi räägib, kaob piiga, Jenny, igaveseks, annab ta teada.
Järgmisena pilt õõvastavast paigast, inimfarmist, kuhu tüdrukud kaovad. Siis pildikesed Rootsi varjatud ööelust – narkootikumid, räige seks, rusikavõitlused, võitluskoerad... Siis veel mõrvu...
Kepler on, nagu teisteski Linna saagades, vinti kõvasti peale kerinud ja esitleb kuritegelikku maailma ehk räigemana, kui see tegelikult on. Või mine sa tea. Rootsi kirjandusinimesed, muide, on välja toonud huvitava paralleeli – mida kuritegelikumaks muutub olukord kuningriigis, seda vähem kohtab krimkades realismi. Tegelikkust ei soovita enam lugejani tuua, mistap muutuvad tapatööd ja kaakide tegutsemine üha fantaasiarikkamaks.
Ahndorilid kinnitasid ühes intervjuus, et neil ongi eesmärk kirjeldada räigust ja jõhkrust: „Me ei taha näidata ilusaid ja stiilseid kuritegusid. Tapmine peab olema reaalne. Tahame hirmutada lugejat ja samas ka iseennast. Kirjutame sellest, mis meid häirib.”
Kusjuures kirjutada Kepler (või Keplerid?) oskavad. „Peegelmees”, nagu ka eelnevad nende lood, on üsna käestpandamatu. Nii karm, kui see ka ei tundu – kui ilmub uus Kepler, on jõulud päästetud. Vähemalt krimkafänni jaoks.
Ah jaa... Kuidas „Peegelmees” edasi kulgeb ja lõpeb? Nagu ikka. Õiglus võidutseb ja Linna astub päikeseloojangu poole.
