Tänavune aastalõpp on ilma suurte pidudeta. On muidugi väga inimlik, et just nüüd, kui ei saa, tajume nende tundide võlu ja väärtust paremini kui varem, aastavahetust hoogsalt ja koos veetes. Kõnelen minagi teiega siit, Kadriorust, mitte üheskoos tuhandetega teist mõnel linnaväljakul uut aastat oodates, nagu see viimastel aastatel on olnud.
Ühelt poolt on sest muidugi kahju. Ent ometi on ses omapere jõuluajas ja aastavahetuses mingi teistmoodi ilu – kuidagi tõsisem ja sügavam. Samas ka mõtlik nukrus, sest aasta on olnud raske. Vaikne tänutunne, kui vähemalt oma perega on kõik enam-vähem hästi. Ja selgem mõistmine, kui vähe on meile tegelikult õnneks vaja.
Paratamatult on iga aasta lõppedes me ümber neid, kellele lõppev aastaring on olnud kurb ja raske. Inimesi, kelle häält ei ole kuulda. Üksindus. Kaotusvalu. Vaesus. Kodune kurjus. Kius tööl või koolis. Lõputu hool eakate vanemate või puudega lapse eest. Haigus, mille prognoos ei ole just hea.
Ma loodan, et meil kõigil on uuel aastal rohkem aega mõelda ka neile, kellele see tänane õhtu poleks mingi pidupäev ka maailma haaranud taudita.
Kindlasti sünnib sellest keerulisest aastast ka midagi head. Veel rohkem märkamist. Rohkem mõistmist nende suhtes, kellel abi vaja. Mõni vaikija saab hääle, mõni vaikimise müür saab madalam. Rohkem hoolimist ja vähem kiusamist. Seda on vaja – liiga palju on tänases Eestis neid, kes ei häbene olla kiusajad. Nad on häälekad ja neid on kuulda. Ja neil ei ole tihti enam ka piinlik.
Aga las need teemad täna jääda. Täna on tähtis, et tegelikult on valdav enamus Eesti inimesi sellised, nagu need, kellega te praegu kõrvuti istute – head ja hingelt ilusad. Need on inimesed, kes tänasel õhtul – nagu igal muulgi – valvavad meie turvalisuse järele. Inimesed, kes igal ajahetkel on valmis hoolitsema me tervise eest. Inimesed igas Eestimaa nurgas ja igal elualal – kõigi panus on oluline, kõigile on ruumi, kõik on olulised.
Need on Eesti inimesed, kes hoiavad üksteist. Sõltumata sellest, mis keeles mingis peres mõne minuti pärast head uut aastat soovitakse. Inimesed, kes hoiavad üksteist, kuigi nende arusaamine mõnest elu sõlmküsimusest võib tänaseski pidulauas oluliselt erineda. Inimesed, kes armastavad üksteist, kuigi vanus, usk, nahavärv või sugu võivad olla erinevad. Või siis hoopis samad.
2019. aasta juubelilaulupeol laulsid koorid ja kogu lauluväljak vastakuti – üksi pole keegi! See oli tulevikuloits, nagu nüüd teame. Ja üksi polegi keegi, meil ongi läinud üksteise tuge vaja nagu ei iial enne.
On olnud väga raske ja keeruline aasta. On olnud enneaegset surma ja pikaajalisi kannatusi, kuigi meie arstid näitavad raskete kroonviirusjuhtumite ravi osas ka praegu Euroopa ja maailma paremaid tulemusi. Nad suudavad seda jätkata vaid siis, kui kogu ühiskond püüab hoida uute juhtumite arvu kontrolli all, et ei halveneks ligipääs arstiabile.
Aga uus aasta tuleb uue, teaduslikult põhjendatud ja hoolikalt kontrollitud lootusega. Meil on vaktsiinid, üsna pea saavad eesliinitöötajad ja eakad kaitstud ja siis järgemööda me kõik teised ka.
Ja las jääb lõppevast aastast meelde eelkõige kõik see hea, mida Eesti inimesed on tänavu üksteisele teinud!
Kallid inimesed kodusel Eestimaal ja need, kes Eesti peale kaugemalt mõtlevad!
Saatku selle aastavahetuse mõtlikum ilu ja rahu meid ka järgmisel aastal. Inimeseks olemise kõrge kunst ei ole ka järgmisel aastal lihtne, kaasaegsesse ühiskonda kuulumine kerge, maailma muutumine alati innustav. Ent igas aastalõpus on lootus paremale uuele aastale. Üksi pole keegi!
Head uut aastat!
