RAAMATUBLOGI: Surm Niilusel vallandab serotoniini ja dopamiini
Seda, et krimkakuninganna Agatha Christie teostes on mingi maagia, tõestasid teadlasedki analüüsides tema tekste, mille lugemine ergutab aju mõnupiirkondi, mistap vallanduvad serotoniin ja dopamiin ning tekib õnnetunne.
Ehk ongi teadlastel õigus... Kui sul on virn jõulude eel trükikodadest välja valgunud värsket (krimi)kirjandust, siis siis ühel hetkel õngitsed sealt keskelt ikkagi vana hea Christie, mida oled juba kord-kaks lugenud ja võiksid ette võtta hiljem. Aga ei. Oled justkui laps, kes tahab taaskord kuulda juba pähekulunud muinasjuttu. Või on asi Christies?
Tahaks öelda, et „Surm Niilusel” on Christie üks tähtteoseid, ent milline neist ei ole? Suurepärane romaan, suurepärane finaal...
Huvitav on lugeda krimkat, mille lõpplahendus püsib eredalt silme ees. Nimelt saab keskenduda nii tekstile kui selle ülesehitusele, tegelaskujudele ja ajastule – aasta oli siis, kui raamat ilmus, 1937 – milles nad elasid, Christie mängule lugejaga, kui ta poetab killukesi, mis peaksid viima lõpplahenduseni. No ega ta päris kõike, mida hallide ajurakkude liigutamise suurmeister Hercule Poirot teab, lugejatega just ei jaga, pigem just nõnda palju, et põnevus säiliks lõpuni.
Ja siis heidad pilgu raamaturiiulile ja vaatad, palju on seal teoseid, mida võiks teist ja ehk ka kolmandatki korda kätte võtta... Tegelikult ikka on. Boriss Akinin vääriks uuesti lugemist, esimesed Lohetätoveeringuga tüdruku raamatud, John Grisham, Henning Mankelli esimesed raamatud, Dick Francis oli ju päris hea... Ja siis Dovlatov, mitmed ajalooraamatud, vahva sõdur Svejk hakkab juba meelest minema... Teiste riiulite poole ei hakka vaatamagi, sest teiskordset lugemist ootavat kirjandust on hirmuäratavalt palju...
