RAAMATUBLOGI: Viimaste aegade parimaid külakrimkasid ehk kuidas elatakse ja surrakse Siglufjörðuris

Ragnar Jonasson, „Lumepimedus”, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 268 lk.

Tasapisi hakkab nordic noir hargnema, aga harud ei tule mitte siit, vaid sealt. Islandilt. Mis on niigi vägev riik ja saar eesotsas oma purskava Eyjafjallajökulli ja jalgpallikoondisega. Nüüd veel ka Island noir.

Tegelikult sai Ragnar Jonasson sarja „Pimedal Islandil” sarja esimese teose „Lumepimedus” valmis juba 2009. aastal, aga maakeelde jõudis see kahetsusväärselt alles nüüd. Aga õnneks jõudis. Suurepärane krimka – lihtne, inimlik, maalähedane ehk eestlastele sobilik.

Raamatus on eelkõige Islandit. Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. 1200 inimest. Oma kogukond, kus ka 50 aastat külas elanut peetakse sisserändajaks. Alles kolmandast põlvest siglufjörðurlane saab omaks.

Just säärasesse paika satub noor politseinik Ari Thor Arason, jätnud Reykjavikki maha – hinges siiski mitte igavesti – elukaaslase. Satub külla, kus midagi ei juhtu. Aga hakkab juhtuma.

Kogukonnas, kus peaks kõik olema kõigile teada, on siiski varjatud saladusi. Kohalikud ei taha seda uskuda, kuid Ari Thor kõrvaltvaatajana näeb rohkem.

Näitetrupp valmistub esietenduseks, kui proovipaigas kukub trepist alla ja surnuks Islandi läbi aegade ühe parima romaani loonud kirjanik. Ja siis leitakse kodumaja eest lumest noahaavadest verine, vaevu hingitsev naisterahvas. Kui kirjaniku taevasseminek võib olla õnnetusjuhtum, siis naise kallal on tarvitatud ilmselgelt vägivalda. Või on?

Ari Thor kohaneb vaikselt eluga kalurikülas, kogub sõpru ja vaenlasi ja suhteid ning proovib jõuda kuritegude põrhjuste ja kurjategijateni.

Jonasson on suutnud leida raamatus tasakaalu. Lugu pole liiga suhtedraama a la Õnne 13 ent samas ka mitte liiga krimka. On tunda, et ta on saanud mõjutusi siit ja sealt – nordic noir’lt, briti traditsioonilistest ja šoti külakrimilugudest ja killukese ehk ka Agatha Christie’lt, kelle raamatuid ta on tõlkinud. Igatahes tulemuseks on üks viimaste aegade parimaid kogukonnakrimkasid, mis teeb samas ka Islandi maise eestlase jaoks vastupandamatuks.

Ega siin muud olegi öelda, kui et ootaks „Pimeda Islandi” järgmist osa, ja paluks võimalikult kiiresti.