RAAMATUBLOGI: Igavikuline Pink Floyd
(2)
Teist nõnda aegavõtvat raamatut pole vist olemas kui Pink Floydi – see bänd ilmselt tutvustamist ei vaja – trummari Nick Masoni memuaarid. Alexandre Dumas triloogia „Kümme aastat hiljem”, kokku 2017 lehekülge, saab läbi nädalaga, „Inside out” seevastu...
Pink Floydi ajastul elanud muusikafänn ei loe Masoni raamatut nõnda, et täna alustab, paari päevaga lõpetab ja seda mitmel põhjusel – teos imeb lugeja minevikku ja muusikasse, mida ei saa olla ühekorraga liiga palju, sest see poleks enam nauding. „Inside out” sai paar kuuga pooleni. Keskmine rütm on paarkümmend lehekülge nädalas ehk üks õhtupoolik, ja seda raamatufriigil, kes loeb lehekülje minutis.
Et siis mis mõttes nõnda? Väga lihtne – pole võimalik lugeda, kuulamata Pink Floydi võrratut muusikat. Näituseks vana aasta õhtul sai ette võetud peatükk, mis kirjeldab rockmuusika läbi aegade parima ja täiuslikuma albumi „Dark side of the moon” valmimist.
Peatüki esimene lõik. „Roger (Waters) oli välja töötanud uue albumi kondikava. Tal oli ideid, mitu tema lugu oli juba töös – laulul „Time” olid olemas nii salmid kui refrään, kuigi sõnu veel mitte – ning ta oli loonud ebatavalise 7/8 mõõdus bassikäigu, mis tundus olevat üsna radikaalne.”
Niisiis, vaatamata sellele, et „Dark side...” plaati on kuulatud ja vaadatud videost... Viissada korda? Tuhat? Igatahes kui sulgeda silmad, võib plaadi esimestes südametuksetest viimasteni peas läbi mängida. Aga ikka otsid esmalt „Time” kontserdisalvestuse, kuulad, siis otsid Youtube’ist tüübi, kes mängib ette kogu bassikäigu, noodid all jooksmas, ja vaatad-kuulad tedagi.
Jätkad lugemist... „Lugu „Speak to me” oli kirjutatud avamänguks ja oli selline, nagu üks avamäng olema pidi – see pidi ees ootavast maitse suhu andma.”
Selge, nii tuli üle kuulata ka „Speak to me” ja nii läks seni, kuni „Eclipse” ehk plaadi viimane lugu läbi, kusjuures „The great gig in the sky” sai üle kuulatud mitmes variatsioonis.
Ja kui peatükk otsa lõppes... Ühesõnaga, siis sai vaadatu algusest lõpuni läbi 1994. aasta Earls Courtis toimunud kontserdi „Dark side...” osa ja siis veel 2006. aast Gdanski kontserdi võimas finaal.
Nii selle raamatuga on. Nüüd nädalake vahet ja järgmine peatükk ehk „Wish you were here”, siis „Animals”, siis „The Wall”, millega läheb ilmselt paar nädalat – kontsert, film... Seejärel „The final cut” ja nii edasi... Hea, kui suve alguseks raamatu läbi saab. Aga kui ei saa, pole hullu, sest lõppkokkuvõttes on Pink Floydi muusika niikuinii igavikuline.
