Nüüdisaja kirjandusest on peaaegu võimatu rääkida ilma Sally Rooney nime suhu võtmata. 29-aastasest Iiri sõnameistrist on pärast kahe esikromaani – „Vestlused sõpradega” (2017) ja „Normaalsed inimesed” (2018) – ilmumist saanud justkui kultuskirjanik, kelle pähe on tema noorest east hoolimata sobitatud nii „elava klassiku” kui ka „21. sajandi ühe parema autori” krooni.
Kriitikute kiitusest ja raamatute müügiedust hoolimata ei ole kõik Rooney lugejad tema ande erakordsuses päris ühel nõul. Mõlemad teosed on üsna klassikalised noorteromaanid, mis oma stiili ja probleemistikuga küll peegeldavad hästi nüüdisaja vaimu, ent mille ajatu sügavus pole end veel piisavalt tõestanud, et autorit lausa elavate klassikute hingekirja arvata. Seega näitabki ehk kõige paremini just aeg ise, kas millenniumipõlvkonna noorte hingeelu Rooney käsitluses on sama vastupidav kui Holden Caulfieldi seiklused eelmise sajandi keskel. „Normaalsed inimesed” on igatahes lõpuks eesti keeldegi jõudnud, nii et nüüd saab Rooney fenomeni üle ka meie kultuuriruumis vaielda.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega