KUULA | Appi, mu lähedane on vandenõuteoreetik, mida teha?
(6)
Saates käis rääkimas Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis valeinfo-teemasid uurinud Maia Klaassen. Klaassen jagas oma teadmisi ja kogemusi, kuidas algoritmilõksud tekivad ning miks neist peaaegu võimatu välja ronida on. See on saade neile, kes tajub, et tema lähedane on sattunud Facebooki või Youtube'i hämarasse poolde, kus planeeritakse koroonavaktsiinidega inimeste kiibistamist ning maskidega maailma ülevõtmist.
Miks on sotsiaalmeedialõks halb, kui mind huvitabki vaid see, kuidas elavad mu sugulased ja sõbrad? Ma ei tahagi sealt lugeda Delfi ja Postimehe uudised ning mind ei huvita poliitika.
See jätab sulle mulje, et maailm on teistsugune kui ta tegelikult on. Kui räägitakse vandenõuteooriate ja valeinfo levikust, siis räägitakse ühte tüüpi inimestest, kuid tegelikult on see skaala väga lai. Üks osa sellest on see soovitusalgoritm, mis esitab mulle vaid minu soove, aga teiseks on minu enda soov iseenda arvamustele kinnitust leida.
Näiteks kui tahad osta endale kleiti, siis poe eesmärk on see kleit maha müüa. Sina pead tegema kaalutletud otsuse. Kas see hind on hea ja kas see kleit on seda väärt. Aga kujuta nüüd ette, et minna poodi ja seeasemel, et end ise peeglist vaadata ja otsus langetada, tulevad hoopis 25 võõrast inimest ja plaksutavad kaasa. Kõik kiidavad takka, milline suurepärane kleit. See muudab ka sinu arvamust sellest kleidist.
Selles pole midagi halba, et sa tahad rääkida inimestega, kes mõtlevad sinuga ühtemoodi, aga kui sa teed seda sotsiaalmeedias koguaeg, siis see on vale.
Sellele aitab kaasa ka inimese omadus arvata iseendast kui teistest natukene targemast. Vandenõuteooriate juures on levinud ju see, et nemad on need, kes on asja läbi hammustanud ja teiste arvamuste "lõksu" nad ei langeks. Üheltpoolt aitavad seega sellele kaasa algoritmid, aga ka inimlikud nõrkused.
Mida ma siis tegema pean, kui minu lähedane on see, kes arvab, et on süsteemi läbi näinud, kuid tegelikult on ise ohtliku teooria ohvriks langenud?
Oluline on see, et sa ise enda kallal enne tööd oskad teha. Sa pead olema valmis rahulikult vaidlema ning eristama arvamusi faktidest. Sa pead seda tegema rahulikult ja väärikalt. Soovitan seda alustuseks lähedase asemel hoopis Facebooki kommentaarides võõrastega harjutada.
Lähedaste poole minnes peame olema väga teadlikud oma päästikutest. Näiteks minu puhul on selleks haridus. Kui inimesed, kellel pole keskharidust, tulevad rääkima ja ümberlükkama asju, mis on doktorikraadiga teadlastele arusaamatu, siis see kohe ärritab mind. Kuni sa ise ei oska end analüüsida, siis võib-olla sa polegi parim inimene selle inimese ümberveenmiseks.
Kui aga sellega on kõik korras, siis võiks endalt üle küsida, et kas sa oled ise ka valmis oma arvamusi muutma. Kujutage ette vestlust, kus üks osapool pole valmis kuskile nihkuma.
Aga kui see inimene pole ise valmis ka oma arvamust muutma, tegemist on täielikult vandenõuteooriate lõksu langenud inimesega, mis siis saab? Kas ma siis peaksin sussid nurka viskama?
Ei, see pole kaotatud võitlus, aga sinna ei tasu panna nii palju energiat. See valmisolek peab olemas olema.
Samas saab tegutseda passiivselt. Näiteks Instagramis saata inimesele, kes valesid ja vandenõusid levitab, vastu linke, kus see ümber lükatakse või reageerida smailiga. See inimene ei reageeri sellele, ta ei pruugi neid asju lugeda, aga ta näeb, et temaga pole kõik nõus.
Kui sa lähed päriselt eesmärgiga kellegi arvamusi muutma, siis on raske olla avatud, eriti kui tegemist on millegi absurdsega. Aga tuleb püüda end nende kingadesse panna ja nende maailmapilti killu haaval mõista, et seda samamoodi ka lõhkuda.
Kuula kõike täpsemalt juba saatest - juttu tuleb ka sellest, miks valeinfoga võitlemine nii keeruline on ja miks sellega ei tegeleta süsteemselt. Räägitakse ka sellest, kus on eksinud ajakirjanikud ja miks me koroonaga kaasnenud infodeemiast aasta vältel mitte midagi õppinud pole.
