RAAMATUBLOGI: Kuukad Macbethi stoorit kui õlut pärast mõnusat sauna

M.C. Beaton, „Politseiniku surm”, tõlkinud Ragne Kepler, Tänapäev, 456 lk.

Oskad siis nüüd öelda nende laiskpolitseinik Hamish Macbethi lugude kohta, et milline neist on parim. Esiteks on need kõik vägagi loetavad ja teiseks on tegu kerge lugemisega, mida tasub haugata pärast mõnd raskemat teost, et peal puhata lasta. Aga ikkagi... „Politseiniku surm” oli justkui eriti hea. Ehk oli lugejal vastav meeleolu või midagi säärast, aga kuukad raamatut nagu õlut pärast mõnusat sauna.

Iseenesest läheb „Politseiniku surmas” kõik vana stambi järgi. Hamish elab rahulikku elu, kasvatab kanu, käib koera ja metskassiga jalutamas, aga tema pea kohale kogunevad pilved, nagu alati. Šotimaa politsei kulusid kärbitakse ning peainspektor Blair, kes ei talu Hamishi tarkust ja võimet kuritegusid lahendada, leiab, et Lochdubhis pole kordnikku vaja. Et vallandamisele vundament luua, saadab ta Lochdubhi konstaabel Cyrili, kes turisti mängides peab koguma komproviteerivat materjali.

Mõistagi lähevad luurajal asjad käest, sest Hamishit kiidavad kõik peale vanatüdruku, kes üritas teda voodisse tirida ning proovib nüüd sama Cyriliga. Ühesõnaga varjatud skandaale on palju ja lõpuks lüüakse Cyril maha.

Selge see, et Blair tahab kannuseid teenida, kuid Hamish ajab oma asja ja nii edasi... Ehk siis külaelu käib täie hooga, Hamish proovib kõige muu kõrval eraelu korda saada, Blair satub täbarasse olukorda ning lõpuks hajuvad tormipilved...

Niisiis tavapärane Hamishi stoori, maakeeles juba kolmekümnes. Ega neid palju enam jäänud olegi, kõigest viis. Ja juurde ei tule, sest M.C Beaton on meie seast lahkunud ning jätkab oma suurepärast tööd taevariigis.