TSITAAT
Tallinna Ülikooli klimatoloogia ja meteoroloogia lektor Jüri Kamenik väitis 31. jaanuaril Vikerraadio eetris, et "Inimtekkeline kliimamuutus on see osa kliimamuutusest, mis on kaudselt või otseselt inimtegevusega seotud. [--] Teadusuuringuid kokku võttes ütleksin, et inimtekkelise kliimamuutuse osa on 0,1 kuni kaheksa või kümne protsendini tervest kliimamuutusest. Ülejäänud osa on selline, mille kohta võib öelda, et see on ikkagi looduses toimuvate protsesside tagajärg, või osa, mida ei oska inimtegevusega seostada."
KONTROLL
Kameniku väitest kontrollime, kui suur osa kliimamuutusest on inimtekkeline või inimtegevuse tagajärg.
Kamenik on Faktikontrollile selgitanud, et tema väide põhineb saksa autori Hans Jörg Schmidti 2019. aasta teosel "CO2 Faktencheck zum Klimawandel," mis ei ole aga teadustekst vaid põhineb Schmidti enda arvamustel, ning sel puuduvad teaduslikud arvustused.
Kameniku väitest ei selgu, mis ajaperioodist räägitakse, ent saates varasemalt on juttu vaatlustest viimase 30 aasta kohta, mistõttu vaatame ka sarnast perioodi. Üldise kliimamuutuse suurim põhjus ja näitaja on globaalne soojenemine (globaalne temperatuuri tõus).
Nii Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) kui ka US Global Change Research Program (USA Globaalsete Muutuste Uurimisprogramm) on järeldanud, et 1951 - 2010 perioodil on umbes 100% globaalsest soojenemisest inimtekkeline.
Osad uuringud on leidnud, et inimtekkeline soojenemise protsent on üle 100%, kuna mõned looduslikud protsessid (vulkaanid, päikesesüsteem) oleks pidanud planeeti viimase 50 aasta jooksul hoopis jahutama.
Küsimus veeaurust
Intervjuus Kamenik nõustub, et kliima soojenemist mõjutavad CO2 ja teised kasvuhoonegaasid, mida saab inimtegevusega mõjutada. Küll aga kritiseerib ta lähenemist veeaurule, mis on samuti suure mõjuga kasvuhoonegaas - Kameniku sõnul seda ei saa käitumisega muuta. See ei ole aga täiesti täpne lähenemine kliima soojenemisele. Veeaur, mis kliimamuutust soosib, on aga otsene tulemus rohkemast CO2st atmosfäärist - vesi aurustub kiiremini kui globaalne temperatuur on kõrgem.
Kuna suurenenud CO2 ja teiste inimtekkeliste kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris iseseisvalt tõstab Maa temperatuuri, aurustub ka vesi kiiremini, tekitades tsükli, kus rohkem CO2 toodab rohkem veeauru, ja rohkem veeauru tõstab veelgi temperatuure, mis omakorda soodustab rohkema veeauru tekkimist. Kui inimtekkelisi kasvuhoonegaase poleks atmosfääri jõudsalt juurde tekkinud, oleks teadlaste hinnangul atmosfääris tõenäoliselt oluliselt vähem veeauru ning isegi naturaalse veeauru koguse tõusu oleks atmosfäär üle elanud, ent kombinatsioonis CO2 tõusuga on seda liiga palju, et kliima soojenemist vältida. Seega veeauru mõju kliimamuutusele on siiski inimtekkelise CO2 tagajärg ehk samuti kaudselt inimtekkeline.
Seetõttu ei ole selge, kuidas Kamenik antud järeldusele jõudis, ning on vale väita, et ainult kuni 10 protsenti kliimamuutusest on inimtekkeline. Isegi kui teadlaste vahel pole konsensust täpses protsendis, siis see number on oluliselt rohkem kui 50%, ja tõenäoliselt lähem 100%-le.
OTSUS
PROJEKTIST
Hea lugeja! Kui ka sinule jääb silma mõni valekahtlusega väide, saada see julgelt aadressile faktikontroll@delfi.ee.
Eesti Päevaleht, Delfi ja Eesti Väitlusselts käivitasid 2017. aasta septembri alguses Faktikontrolli projekti, mille käigus jälgitakse, kuidas poliitikud faktidega ringi käivad. Väitlusseltsi juures tegutsevad faktikontrolörid jälgivad igapäevaselt poliitikute ja teiste arvamusliidrite meedias väljaöeldavat ning kontrollivad erinevaid esmapilgul kahtlust äratavaid või küsimusi tekitavaid väiteid. Kontrolli tulemused ilmuvad EPL/Delfi Arvamusveebis ning seal antakse poliitikute väidetele hinne kuuepunktiskaalal: naeruväärne, vale, pigem vale, nii ja naa, pigem tõsi ja tõsi.
