Nüüd on probleem Martinsoni sõnul vastupidine - raamatuid ilmub liiga palju. "See on hullumaja, mis krimikirjanduses toimub. Neid krimkasid, psühhotrillereid, põnevikke jne võiks vähem välja anda. Rõhuda võiks kvaliteedile, inimestel on valiku tegemine ääretult keeruline. Eriti palju on keskpäraseid psühhitrillerid, mis ilmunud raamatute "Tüdruk rongis" ja "Kadunud" jne menu tuules". Siin aitab Jaan ise: igal aastal ilmub jaanuaris LP-s möödunud aasta krimkade TOP. Viimatist saab lugeda siit.

Tark naisuurija ja lollid mehed ümberringi
Tänapäevase krimikirjanduse osas on Martinson hämmastunud suure naisuurijate osakaalu üle. "Minu mõistus selleni ei küüni, miks on nüüd enamasti kõik peategelased naised, politseitšikid? Näiteks politseiakvalangist Sloan McPherson ("Vaga vesi"), kes käib mere põhjast laipu välja toomas. Mehed neis raamatutes aitavad, kuid on lollid, naisuurijatel on muidugi ka rumal meesoost ülemus. Selles lollide meeste suures hulgas on raske läbi lüüa, sest lollid mehed arvavad ise, et on tegijad. Ühtlasi on naine hea võitleja, täpne laskja, sõidab mootorrattaga kohale...Raamatud on head tegelikult, aga miks peavad alati olema naised peaosas?"

Martinson ostutab saates ka sellele, et Eestis krimikirjandust ei väärtustata ega nähta potentsiaali laiemas majanduslikus mõttes, a'la turistidemassid Ystadis Henning Mankelli loodud Wallanderi jälgedes (külastajaid aastas miljonites). "Kui tahame, et Eesti kirjandus läks maailmas läbi, siis "Tõe ja õigusega" me ei löö. Kultuuriministeerium võiks näiteks panna välja kirjanikupalga eesmärgiga luua korralik rahvusvahelise tasemega krimiromaan".

Saate teises pooles avaldab Martinson, millised krimiromaanid on teda viimasel ajal enim paelunud. Jooksvalt annab Jaan soovitusi EPL-i veebis ilmuvas rubriigis "Martinson ja sõbrad".

Kuula teisi "Lappaja" saateid siit.