RAAMATUBLOGI: „Külla türannosaurusele, türannosaurusele!”

Jodi Taylor, „Üks neetud jama teise otsa”, tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak, 374 lk.

Vaat siis, kuidas üks pealtnäha suvaline raamat võib sind kaasa vedada. Autori nimi, raamatu pealkiri, kaas... Kõik mittemidagiütlevad. Aga kui lugema hakkad...

Ju peab inimeses olema pisut lapsemeelsust, huvi ulme, ajaloo, avastusretkede ja seikluste vastu, et „Üks neetud jama...” käima tõmbaks. Või mine tea...

Ühesõnaga... Saint Mary ajaloouuringute instituut. Nagu iga teinegi sarnane. Aga ei ole. Ajalugu uuritakse küll, aga mitte kaude, vaid otseselt, sündmusi vahetult jälgides ja salvestades ja dokumenteerides. Istud ajakapslisse ehk kookonisse ja saabud õigel hetkel kohale, olles põhjalikult ettevalmistunud – ajakohased riided seljas, maneerid selged ja muu säärane. Ehk siis oled toimunus osaline.

Ajalugu, nagu selgub, on justkui organism. Tervik algusest lõpuni. Seda muuta ei saa. Kui üritad, võtab Ajalugu tarvitusele meetmed – näiteks võib langev kiviplokk sind puruks muljuda. Aga sekkumine...

„Saint Marys hoiatati alati sekkumise eest. Te ei ole seal, et sekkuda. Vaadelge, dokumenteerige ja pange kirja. Ärge sekkuge. Asi polnud üksnes tahtmatus ajaloo muutmises, vaid ka selle emotsionaalses hinnas. Kui palju täna inimesi surma sai? Ülemõde? Pime poiss? Minu töö oli jälgida sündmuste kulgu. Jäädvustada ja dokumenteerida. Vaadelda. Jääda kõrvalseisjaks. Mitte sekkuda.”

Nii räägib Saint Mary kroonikte kangelanna Madeleine Maxwell, ajaloolane, oma esimesest missioonist. Oli vaja selgeks teha, miks hävis esimese ilmasõja ajal vanas prantsuse chateau’s asunud laatsaret. Maxwell viibis paiga peal kaks nädalat ja lõpuks muidugi sekkus. Aga pääses. Napilt. Sest sa oled ajaloos tagasi minnes kaitsetu, nagu kõik teised. Kui naased, siis sul vedas, kui mitte, raiutakse su nimi mälestuskivisse.

Missioonid lõpevad harva täiuslikult, kuid Maxwell satub ühte neetud jamasse teise otsa. Sest ajalood ei ole kaasaegseski maailmas sellised, nagu paistavad ja ka Saint Marys mitte. On teisigi, kes minevikus käivad.

Järgmisena reisib Maxwell koos kaaslastega ajas tagasi miljoneid aastaid, dinosauruste manu. „Ja siis tantsisime Sussmaniga jälle puntratantsu nagu kaks idiooti ning jäimegi korrutama: „Külla türannosaurusele, türannosaurusele!”

Paraku lähevad kriidiajastul asjad lootusetult käest. Ent samaga pööravad Saint Mary uues suunas.

Niisiis üks suurepärane ulmeaction, kus lahinguid ehk pisut palju, aga las tema olla. Raamat on igati lahe sellegipoolest. Ent mis veelgi lahedam – ilmunud on tosin Saint Mary kroonikat. Ehk siis ootaks maakeeles järgmist.