ERISAADE | Allar Jõks: eriolukorra nõudjad ei mõista, et siis võib kaitsevägi siseneda igasse koju, igaüht kinni pidada ja läbi otsida

Täna möödub aasta eriolukorra kehtestamisest Eestis. Erinevad uuringud näitavad, et demokraatia tegi Baltimaades kriisiaastaga läbi korraliku kukkumise.

Vandeadvokaat, endine õiguskantsler Allar Jõks hoiatab, et aasta pärast eriolukorra kehtestamist ei näe ta suurimat ohtu demokraatiale mitte niivõrd valitsustes kui inimestes, kes tahaksidki riigile erakorralistes oludes piiramatu voli anda.

„Minu jaoks ei ole praegu demokraatiale suurimaks ohuks mitte valitsus – või ka eelmine valitsus – vaid valija, kelle arvates eriolukorras või hädaolukorras polegi riik viiruse tõrjel seotud põhiseadusega," sõnas ta. „Võib-olla on see häälekas vähemus, kuid kui lugeda sotsiaalmeedia kommentaare, siis mind hirmutab küll, kui öeldakse, et valitsus võib teha viirusega toimetulekuks ükskõik mida."

Komandanditund, tänan ei

Seega suhtuks ta väga ettevaatlikult ka üleskutsetesse kehtestada eriolukord. „Paljud leiavad, et see annaks võimaluse kehtestada komandanditundi, tuua kaitseväe ja kaitseliidu tänavatele," kirjeldas Jõks. „Kuid inimesed ei arvesta sellega, et siis võib kaitseliit või kaitsevägi tulla ka iga inimese valdusesse. Hakata iga inimest kinni pidama ja läbi otsima."

Jõks rõhutas, et hetkel eriolukorra väljakuulutamiseks eeldused puuduvad. Kõige vähem on selleks tihti esile toodud vajadus „saata välja sõnum".

„Paaniline manitsus, ma nimetaksin seda valitsusmanitsuseks – ärge jumala eest minge välismaale, ärge pange lapsi lasteaeda, kuigi lasteaiad on avatud – see tekitab inimestes soovi käituda vastupidi," tõstis ta esile. „Või siis hakatakse ütlema: „Näe, täna nägin, Krister Paris sõitis Türki. Täna sõidad Türki, homme reedad riiki. See on suhtumine, mida ei tohi lasta tekkida, see ohustab sõnavabadust."

Sellise kõva käe ihaluse taustal jäi eelmine valitsus ise pigem ikka demokraatia reeglite ning seaduste raamidesse.

Ettevõtjad mingu kohtusse

„Kes tegutseb, sellel juhtub," leidis ta, hinnates, et loomulikult leiab valdkondi, kus eelmine, Jüri Ratase valitsus piirangutega seadusega vastuollu läks. „On ilmselge, et otselennukeelud, mida eelmisel aastal MKM-i poolt viljeleti, neil polnud mingit õiguslikku alust. Terviseameti otsusega erameditsiini ettevõtetel plaanilise ravi keelamine oli ilmselgelt õigusvastane. Võib ka küsida, kas mitmete teenuste keelamine oli põhjendatud," tõi ta näiteid valdkondadest, kus ettevõtted võiksid kohtusse minna.

Suurem kivi on heita parlamendi kapsaaeda, kelle panus viirustõrje normidesse pärast maikuist seaduspaketti oli ümmargune null. Selle asemel tegeleti abielureferendumiga. Seetõttu jäi seadusesse sisse panemata selge volitusnorm maskikohustuseks. Seda tegematajätmist õigustati möödunud sügisel lausega, et „elus ei võimalik kõike ette näha".

Jõks rõhutab siiski, et ka õigusliku aluseta korraldused kehtivad seni, kuni kohus pole neid tühistanud. Ehk et maske tuleb kanda.

Kolm nõrka kohta

Tulevikku vaadates tõstis Jõks esile kolm vajalikku suunda.

„Kus valitsus(ed) on nõrgad olnud, on

a) ettevõtjatele leevendusmeetmete pakkumine. Iga piiranguga peab kaasnema lisaeelarvest leevendusmeetmed. Valitsuse tegevuse põhirõhk hädaolukorras ei peaks olema ainult piirangute kehtestamine, vaid ka majanduse taastamine. Ekslik on arusaam, et piirame viirust ükskõik mis hinnaga. Põhiseadus ei luba ükskõik mis hinnaga!

b) Uute võimaluste kasutamine näiteks vaktsineerimise korraldamisel.

c) Diagnoosimisvõimekuse tõstmine. Arusaamatu on olnud terviseameti ja ministri tõrksus kiirtestide suhtes. Kui nüüd neid mingil hetkel kiirteste lubama hakatakse, siis selgub, et Euroopas on suured riigid kõik kiirtestid ära ostnud.

Oleme siis jälle tagantjärele targad ehk nagu üks vanasõna ütleb: tarkus tuleb põgenevate päevade kannul nagu karm karjane."

Saates veel

Soomes käib näiteks praegu arutelu, kas kevadel kehtestatud meetmed nagu Uusimaa äralõikamine olid üldse valitsuse pädevuses. Palju meil rakendati midagi, mille õiguspärasuses võiks tagantjärelegi kahelda?

Mida tähendab see kohalike valimiste kontekstis, et praeguseks on antud terviseametile suur võimutäius näiteks avalike koosolekute keelamisel?

Mida tooks kaasa (või siis ei tooks), kui anda kriisis rohkem õigust parlamendile?

Miks ei tohi valitsusjuht tegeleda mikrojuhtimisega?

Kuulake Krister Parise juhitud erisaadet siit!