FAKTIKONTROLL | Koroonaviirus ei pruugi nakatada kõiki kodusviibijaid, selle töö teevad ära superlevitajad
(92)
Mida väidetakse?
Facebooki postitust on kommenteeritud üle saja korra ning seda on jagatud üle 270 korra. Selles kirjutab lapsevanem järgmist:
"Vot mina ei saa enam aru. Laps haigestus 5. märtsil lasteaias ja sai positiivse tulemuse 8. märtsil. Mina sain negatiivse tulemuse 11. märtsil. 5-aastane laps magab praegu öösel minu kõrval, kuna on haige. Laps köhis juba pea nädal aega minule näkku jne. Igatepidi oli meil kokkupuude. Meedia kisab, et väga ohtlik ja nakkav viirus. Kust otsast ma ei saa aru? Ma arvan, et siin peab terviseamet hakkama tõde rääkima! Reaalne läbiviidud uuring kodustes tingimustes! Faktikontroll : EI VASTA TÕELE, ET COVID-19 NII NAKKAV ON!"
Kuidas asi on päriselt?
Palusime selgitust perearst Piret Rospult, kuidas on võimalik, et koroonahaige lapsega koos elav lapsevanem jääb terveks.
"Kõik inimesed ei levita viirust ühtemoodi. Nakatumiskordaja R0=2 ei tähenda, et igal nakatunul on oma kindlad kaks inimest, keda nakatada. Suur osa inimestest ei nakata mitte kedagi ja on mõned nn "supernakatajad", kes nakatavad paljusid." (Nädala alguses oli Eestis nakatumiskordaja 1,1-1,2 vahel (1).)
"Superlevitamise mehhanisme ei mõisteta veel päris täpselt, aga ilmselt on see kombinatsioon bioloogilistest, käitumuslikest, sotsiaalsetest ja keskkonnateguritest."
See tähendab, et levitamisel sõltub viiruse edasi kandumine sellest, kui palju on viirusosakesi inimese ülemistes hingamisteedes, kui palju lendab õhku rääkimisel süljepiisku ja aerosoole, kas inimene laulab, karjub, kannab maski ning hoiab vahemaad. Viiruse kandumist mõjutab seegi, kas inimene vähendab kontakte, aga ka ainuüksi see, kui jutukas üleüldse viirusekandja on. Keskkonnamõjurid on näiteks halva ventilatsiooniga ruumid.
"Levitamise potentsiaal erineb kuni viiekordselt, kui tegemist on asümptomaatilise nakatunuga, kellel on sageli ülemistes hingamisteedes ka vähem viirust, või haigestunuga. Viimased köhivad ja aevastavad ja aitavad seeläbi viirust tõhusamalt levitada. Lapsed üldiselt levitavad uut koroonaviirust ka vähem kui täiskasvanud, suurtest puhangutest lasteaialaste hulgas pole ju kuulda olnud," sõnas Rospu.
Ta jätkas, et teine osapool on see, kui vastuvõtlikud on nakkuse suhtes inimesed ise.
"Ei ole ju välistatud, et siin konkreetses juhtumis isa oli koroonaviirusnakkuse juba varem läbi teinud, olgu siis sümptomitega või ilma, ja seetõttu korduva nakatumise eest kaitstud. Ka varasem tavaline koroonaviirusnakkus vähendab vastuvõtlikkust uue koroonaviiruse suhtes. Samuti on leitud hulk tegureid, mis vastuvõtlikkust COVIDi suhtes mõjutavad: geneetilised eripärad, immuunsüsteemi eripärad, veregrupp, aga ka dementsus ja ainete tarvitamine."
Rospu tõi välja ka selle, et mees võis saada valenegatiivse testi.
"SARS-CoV-2 testide puhul on võrdlemisi kõrge valenegatiivsete vastuste osakaal. Kuigi teatud huvigrupid soovivad näidata, et testid on liiga tundlikud ja annavad palju valepositiivseid, on tegelikkuses valepositiivsete tulemuste osakaal üsna tähtsusetu, samas kui valenegatiivsete testitulemustega on palju rohkem probleeme."
"Ühe juhtumi põhjal ei saa teha mitte mingisuguseid põhjapanevaid järeldusi koroonaviiruse nakkusohtlikkuse kohta. Me teame, et ilma kaitsemeetmeid kasutamata on uue koroonaviiruse esialgse (Wuhani) variandi nakatumiskordaja umbes 2,5-3 ja uued viiruse variandid on umbes 60-70 protsenti nakkavamad."
"Olukorras, kus haiglate uste taga venivad kiirabiautode järjekorrad ja EMO-de põrandatele laotakse inimeste mahutamiseks madratseid, on väga rumal ja vastutustundetu püüda viiruse ohtlikkust vähendada," lisas ta.
Iisraeli koroonakogemuse põhjal moodustatud täna veel retsenseerimata uuring (2) on järeldanud, et kuni kümme protsenti viirusekandjatest vastutab 80 protsendi haigestunute nakatumise eest. See viitab samuti superlevitajate teooriale.
Kodune nakatumine on üllatuslikult madal
CDC avaldas sügisel uuringu, milles toodi välja, et kodustes tingimustes võib nakatumine olla õnne küsimus. Nimelt toodi välja, et kodustes tingimustes on koroonaviiruse saanud 53 protsenti lähikontaktsetest. Kuigi on siiski suur võimalus endale viirus pereliikmelt külge saada, näib see madalam kui eeldatud (3). Ajakirjas Clinical Infectious Diseases avaldatud uuring tõi aga välja, et esimese testi põhjal on koroonaviiruse kodune edasikandumine 17,1 protsenti. See number aga tõuseb, kui teha rohkem kui üks test – viirus ei pruugi nakkuda kohe ning test võib anda valenegatiivseid tulemusi (4). Samuti ei ole uuringust üheselt selge, milliseid kaitsemehhanisme võeti majapidamistes kasutusele viirusest hoidumiseks.
Lõpetuseks, nagu Facebooki postitanud isa ise välja toob, andis ta testi 11. märtsil, mis on kuus päeva pärast lapse teadaolevat nakatumist. Viiruse peiteaeg võib ulatuda kuni kahe nädalani (5). Sellele viitavad ka mitmed postituse kommenteerijad, tuues välja kogemusi. Näiteks selgitab üks naisterahvas, kuidas tema abikaasa koroonaproov muutus positiivseks alles 10 päeva pärast isolatsiooniperioodi lõppu.
Otsus: tegemist on eksitava postitusega. Kõik kodused ei pruugi koroonaviirusesse jääda, kui keegi perekonnas haigestub. Need on aga erandid, mis ei muuda viirust vähem nakkavaks suures plaanis.
