MIS ON PILDIL VALESTI? | Tuul Sepp: kes kutsuks putukad hotelli? Rendiks linnalamba?
(57)
Mulle kingiti jõuluks hüdropooniline lampidega varustatud ürdiaiake. Sellest päevast alates on minu ja mu laste hommikud alanud astumisega tubase aiakese juurde, et vaadata, kuidas taimebeebid kasvavad. Kõigepealt tulid nähtavale idulehekesed, siis päris lehed, nüüd juba õied. Rõõmu teeb rohelus ja valgus, ise kasvatatud taimeamps ja võimalus kaasa elada looduse ringkäigule.
Miks selline pisike asi nii palju rõõmu teeb? Inimliik on välja arenenud keskkonnas, mis on soe, päikeseküllane, roheline, täis õitsvaid taimi, laulvaid linde ja sumisevaid putukaid. Õitsvad ja vilju kandvad taimed tähendasid inimesele toiduturvalisust, rõõmsalt tegutsevad väikeloomad kiskjateohu puudumist. See on keskkond, kus inimesel on evolutsioonilistel põhjustel hea olla.
Loomulik elukeskkond
Tänapäeva inimene elab linnas. Keskkonnas, mis on küll turvaline, kuid kus me sellest hoolimata tunneme end sageli võõrkehadena. Minnes linnast välja rohelusse, tunneme end kohe paremini – värskena, lõõgastununa, puhanuna. See on inimliigi loomulik elukeskkond, mitte liiklusmürane, kinniehitatud, reostunud õhuga ja eluvaene linn. Meie sisetunne ütleb meile seda selge ja tugeva häälega, kui me vaid oskame kuulata.
Tegelikult ei ole aga mingit vajadust linna- ja maakeskkonda vastandada. Meil ei peaks olema vaja minna linnast välja, et leida loodust. Linnakeskkonda on võimalik kujundada ja hooldada nii, et see toetaks elurikkust. Selline linn pakub inimestele ka ökosüsteemi teenuseid, nagu värske õhk, põnevad kohtumised taime- ja loomariigi esindajatega, hästi tolmeldatud ja kahjuritevaesed marjapõõsad, lillepeenrad ja puuviljaaiad.
Me oleme harjunud, et linnas kohtab harva liblikat ja mesilast, et linnamuru on madalaks pügatud rohekõrb, et lindudest näeb vaid hakki-kajakat ja kuuleb rasvatihast. Nii see aga olema ei pea. Linnas on tohutult potentsiaali looduse toetamiseks. Pargimuru asemel võib olla aas rikkaliku valikuga kohalikest lilledest, mis toetab tolmeldajate askeldamist. Põõsad, puud ja puhmad võiksid olla elupaigaks rikkalikule linnukooslusele. Hommikuti võiksid linnas hõisata ööbikud ja konnakoorid, öösiti huigata kakud ja saagijahil lennelda nahkhiired.
Lihtne muster
Toimiva linnaökosüsteemi muster on lihtne: viljakas keskkonnamürkideta ja loodusliku niiskusrežiimiga muld, seal kasvavad kohalikud mitmekesised taimed, taimedel askeldav liigirikas putukakooslus, putukatest ja taimedest toituvad aga linnud ning pisiimetajad. Selline terve ja tugev ökosüsteem on isetoimiv ning pakub linnainimestele peale lõõgastuse ja vaatlemisrõõmu õhupuhastust, tolmeldamisteenust, loodusliku aiakahjurikontrolli ja mürareostuse vähendamist.
Teadmine, et elurikkus sobib linna ja muudab linnakeskkonda paremaks, on jõudnud looduskaitsjatelt ja bioloogidelt juba ka ametnike ja poliitikute teadvusesse. Uus Euroopa Liidu elurikkuse strateegia 2030 seab eesmärgiks peatada linna ökosüsteemide hävimise ja kutsub linnu arendama välja plaane selle eesmärgi täitmiseks. Strateegia eesmärkideks on peale linnametsade, parkide, aedade, tänavaservade ja linna-aasade arendamise parandada ka ühendusi rohealade vahel ning pidurdada üleliigset niitmist ja muid elurikkust hävitavaid hooldusviise.
Arusaam hakkab jõudma ka poliitikute teadvusesse. Euroopa Liidu elurikkuse strateegia 2030 seab eesmärgiks peatada linna ökosüsteemide hävimine.
Meil on seega praeguseks olemas selge vajadus ja tahe muuta linnakeskkond looduslikumaks, rohelisemaks, elurikkust toetavamaks. Ka linnakodanikud on valmis sellele kaasa aitama, sest teadlikkus looduskeskkonna olulisusest ja väärtusest on muutuva kliimaga ja inimtegevusest räsitud maailmas jõudnud igaüheni. Peaaegu täielikult on aga puudu teenused, mis võimaldaksid mitte ainult linnavalitsustel, vaid igaühel meist olla linnaruumis looduskaitsja.
Olgu niiduk vähemalt vaikne
Milliseid teenuseid elurikas linn vajaks? Esiteks oleks vaja keskkonnasõbralikku rohealade hooldust. Rohealad kortermajade juures, koolihoovid, ettevõtteid ümbritsevad platsid ja pargid ei pea olema kohad, kust kostab suvel lakkamatu muruniidukimürin ja sügisel lehepuhurite undamine ning kust tõuseb avatud akendesse bensiinilehka. See tegevus ei paku kellelegi lõõgastust ega rõõmu ja hävitab ökosüsteemi tervist ning selle võimalusi meile oma teenuseid pakkuda.
Elurikkust toetav rohealade hooldus on teistsugune. See võtab arvesse looduse loomulikke rütme, võimaldades kasvada liigirikkal taimekooslusel. Ei pea ära vedama iga maha kukkunud lehte, oksa ja vana kändu, neid tuleb jätta ka maha mullaviljakuse toiduks ja putukate elupaikadeks. Hooldama peaks „süsinikuvabalt”, kasutades näiteks vikateid või elektrilisi, vaikselt töötavaid ja õhureostust vältivaid seadmeid.
Muide, kõige liigirikkamad elupaigad Eestis on poollooduslikud rohumaad, mida hooldatakse lammastega või kust tehakse paar korda aastas heina. See võiks olla ideaal, kuhu ka linna rohealade hooldusteenuse pakkumisel liikuda. Lilled, heinamaa ja päikesepaiste. Kes pakub lammaste rentimise teenust korteriühistutele? Teisaldatavaid lambaaedikuid ja karjakoera teenust? Kes korraldab linnaosaseltsidele, koolidele ja ettevõtetele lõbusaid ja läbimõeldud heinateotalguid? Praegu mitte keegi – milline kasutamata turunišš!
Kortermajadele rõdukastid
Ruumi linnade elurikkust suurendavatele toodetele ja teenustele on rohkelt ka aiandussektoris. Me vajame kohalike liikide istikuid ja seemnepakke, aga ka putukahotelle ja pesakaste, neid kõiki nii aedadesse, parkidesse, surnuaedadesse kui ka hoonete seintele. Ka kortermajade rõdukastid ja taimeamplid võiksid olla tolmeldajate peatuspaigad, kui seal kasvaksid kohalikud nektaririkkad taimeliigid. Uueks aiandustoodete reklaamlauseks peaks olema „kohalik ja tolmeldajasõbralik”. See on võimalus hoida ja taastada just meie eriilmelist põhjamaist loodust igaühe koduaias, rõdul või majaesisel peenral.
Seega loodan, et kui mitte järgmisel, siis ülejärgmisel aastal on mul võimalik kasvatada oma hüdropoonilises toa-aiakeses basiilikut ja tomatit, aga tunda ka rõõmu kohalike, just meie tingimustesse sobivate ja linna elurikkust toetavate taimebeebide kasvamisest. Talvel panen seemned oma korteris mulda, kevadel istutan maja ette muruplatsile. Nii olen andnud panuse Eesti looduse heasse käekäiku ja linnalooduse parandamisse ning saanud vastu evolutsioonibioloogilise rõõmu rohelusest ja ise millegi olulise ära tegemisest.
