RAAMATUBLOGI: Maja kaldapealsel, rikaste ja vägevate kommunistide kodu ja samas ka viimse teekonna alguspunkt
(1)
„Valitsuse maja” on üks kõige telliskivim teos, mis viimasel ajal ilmunud – pealt tuhande lehekülje tihedat teksti ja seda mitte pelgalt kirja suuruselt, vaid ka sisult. Loed, loed aga otsa ei saa. Probleem pole raamatu mahukuses. Lihtsalt seda saab juppide kaupa ette võtta. Tõsiseks vahelduseks mitte liigtõsisele kirjandusele.
Mida aeg edasi, seda rohkem kommunismi suunas liikunud, kuid kuristikku jõudnud Nõukogude Liidu minevikku avatakse. „Valitsuse maja” pole lihtsalt lugu legendaarsest majast kaldapealsel, kus elasid punariigi rikkad ja vägevad valitsejad (kuni laagritesse saadeti või sootuks seina äärde pandi), vaid võtab äärmiselt huvitava vaatenurga alt raamatu esimeses osas kokku tööliste paradiisi sünniloo ja olemuse. Teose lisapealkiri „Vene revolutsiooni saaga” on igati kohane.
„Raamatu alguses käsitletakse bolševikke kui apokalüpsiseks valmistuvaid sektante. Järgmistes peatükkides on bolševistliku perekonna saaga järgnevad episoodid läbi põimunud äpardunud ettekuulutuse looga alates esialgsest näilisest soovide täitumisest kuni suure pettumuseni pärast paljusid viivitusi ja viimase meeleheitliku ohverduseni. Võrreldes teiste enesele samasuguseid eesmärke seadnud sektidega väärivad tähelepanu nii bolševike edusammud kui ka läbikukkumised. Neil läks korda vallutada Rooma ammu enne, kui nende usk jõudis saada emapiimaga omandatud veendumuseks, aga nad ei suutnudki kunagi välja mõelda, kuidas kujundada oma kindel teadmine veendumuseks, mida kõlbab pärandada oma lastele või alamatele,” kirjutab autor eessõnas.
Järgmisena kirjeldab raamat bolševike teed igavese õnne poole, üritades mõtestada uut maailmakorda ja reegleid, mis oli samas kui ekslemine padrikus, sest tõde polnud teada. Revolutsiooni verist olemust õigustati kirjanduse kaudu ning inimest prooviti kasvatada põhimõtete kaudu, et eelkõige on ideoloogia ja alles seejärel kõik muu. Näiteks selgitas Aron Solts pikalt ja põhjalikult õige bolševiku seksuaalkäitumist. „Kui kommunist otsib seksuaalvaldkonnas liiga palju vaheldust, võib see tema jõudu nõrgendada ja tulemus on puudulik kommunist.”
See on siis raamatu esimene osa „Teekond”. Teine osa „Kodus” kirjeldab: „...revolutsiooni tagasitulekut viisaastakuplaani kujul, valitsuse maja ja kogu ülejäänud Nõukogde Liidu ülesehitamist.” Ja seda läbi inimeste, kes ses majas elasid, nende rõõmude ja murede, olme, töö ja lõbu.
Aga maja, mis autori sõnul oli mõeldud ajaloolise kompromissina ja niinimetatud üleminekutüüpi ehitisena, esindades ühtaegu nii revolutsioonilist avangardi kui ka sotsialistlikku realismi, oli vägev. Seal oli kokku 505 täielikult sisustatud korterit koos ühiskasutuseks mõeldud ruumidega, mille hulgas olid söökla, toiduainetekauplus, polikliinik, lasteaed, juuksurisalong, postkontor, telegraaf, pangakontor, võimla, pesumaja, raamatukogu, tenniseväljak ja veel mitukümmend ruumi muudeks tegevusteks (alates piljardimängust ja märki laskmisest kuni maalimise ja orkestriproovideni).
Paraku pidi ligi 800 inimest sest majast lahkuma mitte omal soovil. „Kolmas osa „Kohtu all” käsitlebki valitsuse maja tabanud repressioone, vanade bolševike viimast ohvrit, „massioperatsioone” end peitu hoidvate ketserite vastu, lojaalsuse ja reetlikkuse peamisi erinevusi, professionaalsete timukate kodust elu, rahvavaenlaste leskede pikka vanaduspõlve, revolutsiooni laste lunastust ja usust taganemist ning bolševismi kui usu lõppu tuhandeaastasesse rahuriiki.”
Samavõrd võimas kui maja kaldapealsel, on ka sellest jutustav raamat, ladudes lugeja teadmiste müüri mitu suurepärast tellist.
