RAAMATUBLOGI: Aegade parim psühhothriller. Jo Nesbølt. Õppige suurmeistrilt!
(1)
Muu jutu lõpetuseks küsis krimkafännist tuttav, et kas oled jõudnud lugeda Jo Nesbø „Kuningriiki”. „See oli plahvatus,” tunnistas tuttav. „Käestpandamatu. Ma pole ammusest ajast midagi nii võimast romaani nautinud.”
„Kuningriik” oli plahvatus, käestpandamatu ning võimas nauding.
Esialgu tahtnuks öelda, et Nesbø kompab piire, aga ei sugugi – ta nihutab piire, tõstes kirimikirjanduse uuele tasemele. Ometi võinuks ta jätkata rahulikult legendaarse politseiuurija Harry Holega, mille puhul käivad vaidlused, kas tegu on aegade pari ma krimisarjaga või keegi – näiteks Henning Mankell ja tema loodud Kurt Wallander või Lars Kepler ja Joona Linna on etemad. Aga ei, Nesbø soovib laiendada haaret ja näitab, mida krimikirjanduses võib tegelikult korda saata, kui raamidest väljapoole murda.
Esmalt suutis Nesbø kahe lühijutustusega – „Veri lumel” ja „Veel verd” – tõestada, et palgamõrvarid on samuti inimesed, kelle südamed pole läbinisti kalgid ning kes suudavad armastada ja olla armastatud. Ehk siis äraspidised lemberomaanid või nii…
Seejärel tuli „Macbeth”. Nesbø kaasajastas Shakepeare’i surematu näidendi sest sajanditega pole maailm muutunud. Kui mehel on alateadvuses võimuiha, mida tema leedi mitmekordselt võimendab ja lisaks ka mängu juhib – naised on teatavasti kavalad – siis liigubki kõik verist teed mööda finaali suunas.
Ja nüüd siis „Kuningriik”. Tea, kas Nesbø otsustas proovida, kuidas on kirjutada üht kaasaegset trendistoorit – enne ja nüüd toimuvat psühhothrillerit – või näidata maailmale, kuidas seda teha tuleb... Igatahes tulemus on briljantne. Ainus, kes temaga pisut konkureerib on Joël Dicker teostega „Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” ja „Baltimore’ide” raamat.
Lugu algab tasahilju – väikese Norra küla kõrgemas tipus elab Roy, rahulikult ja vaikselt, peab bensiinijaama ja putitab aeg-ajalt autosid. Naist pole, küll aga suhteid, ka lapsi mitte. Ookeani taga on väikevend Carl tegemas suuri tegusid, kuid otsustab seksika abikaasaga kodumaale naasta ja sünniküla rikkaks ja õndsaks teha.
Ja siis valgub aeglaselt, nagu öine udu, kohale minevik. Et mida vennad on lapsepõlves pidanud läbi elama ning milline oli tegelikult nende hüperameerikalik isa. Ning miks ta hukkus, sõites koos pereemaga järsus kurvis kuristikust alla – autovrakk lebab seal siiani.
Ent ammustel aegadel on teisigi kahtlaselt hukkunuid – näiteks toonane politseiülem, kelle poeg tahab juhtunus selgust saada.
Nii keribki lugu katkematult, avades minevikku, viibides olevikus ja vaadates tulevikku, üha edasi lõpu suunas. Ent milline on tulevik ja lõpp? Kes on minevikusurmade taga? Kas selgus saabub majja? Kas õnn tuleb mägiküla õuele või väikevend blufib? Ja kui nii, siis kuidas teda kaitsta? Kuidas teha valikuid perekonna, armastuse ja lojaalsuse vahel? Kas tõesti peab mees tegema seda, mida mees peab tegema? Kas tegutseda tuleb mõistuse või südame hääle järgi? Ning millise poole peaks lõpuks valima lugeja, kes asetatakse eetilise dilemma ette?
Kui lõpetuseks veelkord Shakespeare’i juurde naasta, siis kas pole „Kuningriik” vägagi shakespearelik tragöödia kahest lahutatud ja siis taas kokku saanud vennast, keda lahutab erinev arusaam maailmast ja eetilistest piiridest, kuid ühendab (ent samas ka lahutab) armastus.
Ja päris lõppu tuleks lisada, et kõik, kel „Kuningriik” lugemata jääb, jäävad paljustki ilma.
