„Olin nõukogudeaegne laps. Tean, et kollektiivile peab surmani ustav olema. Olen selles vaimus kasvatatud. Saatsin kolleegidele kirja ja selgitasin enda motiive. Need, kes vastu kirjutasid, olid mõõdukalt kurvad, aga minu pärast rõõmsad ja valdavalt kadedad,” rääkis Vaarik Eesti Päevalehele.


Vaariku enda sõnul saab ta hakata elama oma unistuste elu.