RAAMATUBLOGI: Kõrgkoolid-rahamasinad, mis viivad enesetapuni
(4)
Kohtu- ja juriidiliste thrillerite suurmeister John Grisham jätkab tänaväärset tegevust kapitalismi ja rahamaailma tegelikkuse lahkamisel. Vaevalt et „Baar” midagi muudab, aga ehk avab mõne silmad ning loksutab mõistuse paika.
USA-s, nagu selgub, on hulk kõrgkoole-rahamasinaid. Ja ilmselt mitte pelgalt USA-s. Eks need kiirlaenufirmade kombel tegutse. Vastu võetakse tudengid – antud juhul juura erialale – kes parematesse koolidesse põhjusel või teisel ei pääse, haritakse neid niivõid-kuivõrd, teades ette, et advokatuuri eksamit pooled läbi ei tee ja kui teevadki, siis kõrgepalgalist töökohta ei leia. Aga tont sellega, õppemaks on noortelt inimestelt kätte saadud ning edasi vaadaku selle maksu väljastajad ise, kuidas raha tagasi saavad.
Rehkendus on lihtne – tuhat üliõpilast koolis, igaüks maksab 50 000 dollarit aastas, aga õpetad neid 30 000 eest ja ülejäänu pistad kasumina tasku. 20 000 x 1000 = 20 miljonit. Aastas. Ja kui sul on kaheksa säärast kooli...
Üks neist oli Foggy Bottom – alaväärtuslik juurakool, mis annab liiga suuri lubadusi, küsib liiga kõrget tasu, julgustab võtma liiga suurt laenu, võtab vastu liiga palju keskpäraseid õpilasi, kellel ei tohiks juuraõpingutele tegelikult asja olla ja kes, kas pole advokatuurieksamiks korralikult ette valmistatud või on selle ärategemiseks liiga lollid.
Kui lõpetamise aeg hakkab kätte jõudma saab nii mõnigi tudeng reaalsusest aru ja otsib väljapääsu. Saati kui saad laenuhaldurilt kirja, kus soovitakse, õigemini nõutakse, maksegraafiku koostamist palga põhjal, mida sul pole ega ilmselt tule ning kirja lõpus ilutseb tekst: „Kokku tagasi maksta põhiosa ja intress: 266 000 dollarit.
Tudengitsest sõprade kvarteti üks liige leiab lahenduse enesetapus, jääb trio – Mark, Todd ja Zola – kes ei kavatse alla anda. Kool jääb sinnapaika ning baaritöö kõrvalt asutakse tegutsema litsentsita advokaatidena, hankides pisikliente kohtusaalidest ja traumapunktidest. Paraku pole teadmisi piisavalt ja iga juhtumiga mässitakse end üha sügavamale võrkudesse, kust, tundub, pole lootustki välja rabeleda. Saati tabab sünnipärase ameeriklanna Zola perekonda vapustus, kui kõik peale tema saadetakse pärast kaht aastakümmet USA-s illegaalidena elamist tagasi Senegali.
Grishami thriller on taaskord kirjutatud suurmeisterlikult, mis hoiab lugejat esimesest leheküljest viimaseni katkematus pinges. Ja nagu enamasti, leiab Grisham noortele väljapääsu. Ehk siis end on häpi.
