RAAMATUBLOGI: Krimidraama ja meditsiinipõnevik. Tekla tegutseb jälle
Christian Unge esimene raamat savanti joonte ja fotograafilise mäluga erakorralise meditsiini arstist Tekla Bergist, kes satub kriminaalsete sündmuste keskmesse, oli suurepärane. Nii teinegi.
Ka ise arstina töötanud Unge on loonud suurepärased persoonid ja keskkonna, kuhu tegevus paigutub, lisab pealiinist kõrvalekalduvaid, kuid siiski sidusaid konflikte ehk siis venitab loo üsna laiaks, ent mis pole miinus, vaid pluss. Paar kolm doktor House’i-laadset juhtumit, kus tuleb erakorraliste vahenditega patsiendi elu päästa – ja seda teeb Tekla Berg vääramatu enesekindlusega – lisavad raamatule kahtlemata vürtsi.
Või siis tunnustamatu geeniuse ja endast liiga palju arvava ja end müüa oskava mittegeeniuse vastasseis. Stockholmis Nobelsjukhuseti haigla soovib asutada peene patsiendihotelli ja maksasiirdamiskeskuse, mistap palgatakse tööle päikesepoiss ja staarkirurg, kes mõistagi teist säravat tähte enda kõrval ei talu ning alustab Bergi vastu alatut sõda.
Ent pealiin... Haiglas liigub ringi kummituslik naisterahvas koos väikese lapsega. Äsja oli toimunud liiklusõnnetus, mille kaks osalist said vigastada, üks eluohtlikult ning Tekla üritab tema elu päästa. Paraku paiskab kummitusnaine kogu töö põrmu ning vallandab dramaatilise sündmusteahela, kus Tekla peab valima poole ja asuma tegutsema.
Sarja teises raamatus avatakse pisut Tekla olemust ja minevikku ning võib aimata, et mida raamat edasi, seda rohkem lugeja teda mõistab.
Kiirelt vahele nõelates tuleb tunnistada, et Tekla sari toob tõesti krimikirjandusse värskeid tuuli ja laiendab Nordic noir’ piire. Ent mida arvavad raamatu(te)st arstid? Mõned neist on Rootsi ajakirjanduses sõna võtnud ning leiavad, et vaatamata kõigele tuleb pidada krimka, meditsiinipõneviku ja tervishoiusüsteemi kriitika kooslust suurepäraseks. Aga...
Esiteks pluss ja miinus: teises raamatus lõpetas Tekla amfetamiini pideva tarvitamise, kuid kuukab seevastu ohjeldamatult energiajooke, mis on tervislikum, kuid kuhu ta neid joogipurke kaasas kannab, kui liigub ringi, kittel seljas?
Teiseks. Tekla pole ülemäära sümpaatne – ehk lugejatele, aga mitte kolleegidele. Jah, ta teab teistest rohkem, kuid on liiga pealetükkiv, kui seab teiste arstide arvamuse kahtluse alla. Samas võib sellise hinnangu andmise aluseks olla kadedus, sest Tekla teeb õigeid järeldusi kiiremini, kui tavaelu tohtrid.
Kolmandaks on Tekla liiga tõrges, keskendudes vaid oma tööle ja juhtumitele. Teda ei häiri konfliktid ega see, et ta tõukab ära toredad inimesed, kes tahavad temaga lähedaseks saada. Ent mida sa savantilt ikka ootad ja ebatäiuslikkus on enamasti parem kui täiuslikkus.
Neljandaks. Liiga palju on kirjeldatud erakorralisi meetmeid – näiteks rindkere avamist, et teha patsiendi elushoidmiseks manuaalset südamemassaaži – mis küll toimivad, aga mida tuleb haiglates ette haruharva, kui üldse. Säärane pole erakorralise meditsiini arsti igapäevane elu.
Viiendaks. Kõike seda, mida arstid kritiseerivad, peavad nad, kui kitli seljast heidavad ja krimkafännina raamatu pihku haaravad, vooruseks.
