Viis aastat tagasi tuli postkasti teade: kodu akende alla tuleb kaevandus. Viisteist meetrit majast.

Üle Eilarti tagahoovi paistab elektrikarjusega piiratud maalapp. Veel mõni aasta tagasi olid tal seal hobused. „Enam neid pole," ütleb ta. Müüs maha, sest polnud kuskil kasvatada. Peagi on jalgealusest rohumaast järel kruusaauk.

„Tütar ütleb, et noh - läheme siis minema," sõnab Eilart. Aga tema ei taha. Kakskümmend aastat on ta kogu oma energia, raha ja vaba aja pannud sadu aastaid vana talu taastamisse.