RAAMATUBLOGI: „Alex” on pärl. Eriskummaline, eripärane ja erakordne
Kui tahad head krimiromaani, mis on üle tavakrimka piiride ja kuulub väärtkirjanduse valda, siis tuleb kiigata Prantsusmaale.
Paneme kokku säärase rea: Georges Simenon (kes on küll belglane, aga elas Pariisis ja tema komissar Maigret on prantslane), Gilbert Gallerne, Antoine Bello, Danielle Thiéry, Marc Dugain, Jean-Claude Izzo, Fred Vargas, Michel Bussi ja Jean-Christophe Grangé. Kõigi nende autotrite maakeeles ilmunud raamatute märksõna on kvaliteet.
Ja nüüd tuleb justkui eikuskilt Pierre Lemaitre ja astub täie õigusega eemainitud väärikasse rivvi. Eks see olegi tänapäevase kirjastaja probleem – üle ilma ilmub liiga palju raamatuid, et nende seast hõrke valikuid teha. Vaadates eesti keelde tõlgitud krimikirjandust, siis vahetaks viis kespärast autorit (jätame nimed nimetamata) ühe Lemaitre’i vastu.
Tegelikult ei tule Lemaitre eikuskilt, vaid on kuulsust pälvinud juba aastaid, ent millegipärast jõudis meieni alles nüüd. Briti krimikirjanike assotsiatsioon (CWA) on talle omistanud kolm rahvusvahelist Daggeri auhinda parima mitteingliskeelse krimiromaani eest, nagu ka Vargasele. Ning Daggereid niisama ei jagata.
„Alex” on pärl. Eriskummaline, eripärane ja erakordne. Loed ja vaatad, et lugu hakkab läbi saama. Kohe peaks raamat saama punkti, aga läbitud on kõigest pisut üle poole. Ja siis algab uus lugu ning seegi saab äkki otsa. Alles kolmas tõmbab otsad lõplikult kokku.
Alex on särav neidis, prantslanna, seekord punapea, kui õhtust sööma läheb, otsustab hilisõhtul koju jalutada, röövitakse ning puuri pistetakse, rottidele söögiks.
Camille Verhoeven on politseinik, kes ei karju kunagi. Harva. Ta on mees, kes paneb end maksma. Ta on harukordselt lühike, meeter nelikümmend viis, kiilas, kõhetu, aga kõik teavad, et Camille on vahe nagu noatera. Ja erakordse kunstiandega.
Ajal, mil Alex proovib puurist pääseda, üritab Camille teda leida. Elades läbi hetki, kui ta enda naine, Irene, kes andis talle jõu, rööviti. Lõplikult.
---
„Camille on oma elu jooksul tuhat korda mõistnud, mida võivad tunda juhuslikud kurjategijad, need, kes on tapnud ettekavatsematult , keda viha on pimestanud, ta on neid kümnete kaupa kinni pidanud. Mehi, kes on oma naise ära kägistanud, naisi, kes on oma mehe surnuks pussitanud, poegi, kes on isa aknast välja tõuganud, sõpru, kes on tulistanud sõbra pihta, naabreid, kes on teise naabri poja auto alla ajanud, ta otsib mälust juhtumit, kus politseikomissar oleks võtnud teenistusrelva ja tööpostil olles kohtuniku maha lasknud. Selle asemel otsustab ta vaikida. Ta lihtsal noogutab. Tal on kohutavalt raske mitte midagi öelda, kuna kohtunik vihjas alatult Irene’ile, aga just seepärast sunnib ta end vaikima, kuna üks naine on röövitud ja ta vandus, et leiab selle naise elusana üles. Kohtunik teab seda, kohtunik saab aru, ja ilmselgelt kasutab kohtunik seda vaikimist ära.
„Hästi,” ütleb ta varjamatu rahuloluga. „Nüüd, kui egod on teinud ruumi meie teenistuse sisule, võite vast jälle tööle asuda.”
Camille tapab ta ära. Ta on selles kindel. Võtab see aega, kaua võtab, aga selle tüübi ta tapab. Omaenese kätega.
---
Kui Camille lõpuks kohale jõuab, leiab ta eest tühja puuri.
* * *
Alex on särav neidis, prantslanna, kord üht, kord teist värvi juustega, kes tapab mehi.
Miks? Sellest jutustab kolmas lugu.
Lõpetuseks hoiatus. Prantsuse krimiromaan on kohati ääretult räige ja detailne. Seega nõrganärvilistel jätta „Alex” lugemata.
