RAAMATUBLOGI: Masa ilma Fandorinita, kitōdō, yakusa... Jaapani kriminaalne ajalugu
Venemaa, õigemini maailma krimikirjanduse suurkuju Boriss Akunin saatis oma tuntuima romaanikangelase Erast Fandorini surma raamatus „Must linn” juba üheksa aastat tagasi. Ent kui ta teatas, et nunn Pelagiast valmib vaid triloogia ega ühtki raamatut rohkem (ääretult kahju, et Akunin sõna peab), siis Fandorini saagade arvu pole ta välja öelnud. Nii ilmuski pärast Fandorini surma veel kaks raamatut tema eelnevast elust – „Planeet vesi” ja „Ei jäta hüvasti”.
Õnneks on Akunini mõtted ikka veel Fandorini küljes ning nii otsustas ta, kusjuures täiesti õigustatult, rääkida lahti mis sai Venemaa parima detektiivi abilisest ja teenrist jaapanlasest Masast. Ei saa ju sümpaatset meest niisama ära kustutada, et oli ja enam pole.
Kui autor poleks Akunin, võiks lugejal olla eelarvamus raamatu „Lihtsalt Masa” lugemise eel. Et kuidas nüüd ilma Fandorinita... Ent Akunin on sedavõrd hea kirjanik, et loob ka temata suurepärase romaani. Kusjuures „Lihtsalt Masal” on suurejooneline lisaväärtus – japonoloogias ülikoolihariduse omandanud autor selgitab lahti Jaapani kultuuri omapärasid ning avab tõusva päikese maa kuritegevuse ajaloolisi taustu.
Masa lahkub pärast Fandorini surma Venemaalt ja olles omandanud geniaalse kuritegude lahendaja kõrval kriminalistika kõrghariduse, kui nii võib öelda, avab Jaapanis detektiivibüroo.
Aga enne veel, kui Masa tegutsema asub, räägitakse lahti üks lugu Kitōdōst ehk Õilsa Varguse Koolist ja selle meistrist Tatsumasast. Kitōdōl on kolm reeglit ja üks kaanon: ära varasta omadelt. Ära varasta headelt inimestelt, ära varasta neilt, kel on niigi vähe. Ja kaanon: kes usub Buddhasse, see ei võta kelleltki elu.
Loo lõpp on traagiline – Tatsumasa ja tema abikaasa O-Suzu heidavad end kuristikku, kusjuures vastavalt Jaapani kultuurile omaselt õnnelike ja õndsatena. Nende pisike poeg Masa, kes oma päritolu ei tea, jäi Yokohama autu yakuza ehk röövlijõugu ja selle pealiku Ryuzo Shibata kasvatada, kuni Fandorin ta päästis ja endaga viis.
63-aastane Masa saabub kodumaale 1923. aasta päeval, mil toimus katastroof – Kanto maavärin, mis hävitas Tokyo ja Yokohama – ning tema esimeseks tööks saab lõbumajja röövitud tüdruku otsimine ning mõistagi leidmine.
Järgmine stseen toimub kaks aastat hiljem – üliturvalisest hoidlast on varastatud hindamatu aare – seitsmesaja-aastane kirjarull püha Nichireni enda käega kirjutatud kalligraafilise tekstiga. Ja sellest, kui Jaapani politsei palub Masalt abi, lähevad käima sündmused, mille keskmes on Venemaa emigrandid, kommunistid ning yakuza ja Ryuzo Shibata ning kus raamatu peategelane jõuab oma juurte juurde.
Tahaks siinkohal öelda, et võrratu teos „Lihtsalt Masa” võiks olla teejuhiks Akunini loomingu juurde – selle lugemiseks pole vaja tunda Fandorini sarja. Paraku on kõik mitte ainult Fandorini, vaid ka Pelagia ja teised Akunini kirjutatud lood läbi müüdud. Ehk siis tuleks raamatuid soetada raamatukogudest, kui neid sealgi on. Siinkirjutajalgi tekkis kihk võtta teistkordselt kätte „Levithan”, kust kõik alguse saab ja riburadapidi edasi minna, sest õnneks on kõik raamatud kenasti riiulil olemas. Igatahes on Akunin kordus- ja korduskorduslugemist kahtlemata väärt.
