Suurepärast inglise keelt rääkiv peremees väljendab heameelt, et saab võõrustada kaugelt maalt pärit külalisi ja kiita oma vabas looduses kasvanud sea maitset. Korraga pöördub tema tähelepanu mujale. Mööda kõrvalist mägiteed vurab surmapõlgava kiirusega ülespoole kaubik. Uks avaneb ja ühes sellega taanduvad kõik senised helid. Nüüd kajavad mäeküljed veelgi võimsamast, veelgi patriootlikumast viisist. Tagantjärele ei mäleta, kas see on midagi klassikalisemat, Karađorđevićide ülestõusu päevilt või ikkagi märksa kaasaegsem – näiteks see – „Serbia mürsku juhib jumala käsi, kuhu tema suuname, sinna ta lendab.