KOLUMN | Margit Adorf: usk, lootus, armastus

Sel nädalal saabus teade kirjanik Vahur Afanasjevi ootamatust surmast. Kuigi me polnud head sõbrad, olime siiski tuttavad ja see sündmus tõmbas ennast kuklapoolel krussi, jäi tuikama, näris.

Eks see surm ole üks piisk paljude seas, kuid neid noorelt minemisi on eriti viimasel ajal mu sõpruskonnas ja tutvusringkonnas juba liiga palju olnud. Kurvaks muudab see, kui elutee katkeb enne seda, kui saab arvata, et inimene jõudis olla päriselt õnnelik.

Ükskord ma küsisin kellegi käest, keda pidasin oma sõbrannaks, tema sünnipäeval, kas ta on õnnelik. Ta pidas seda nii kohatuks, et viskas mu joonelt peolt välja. Püüdsin veel järgmisel päevalgi selgust saada, mis teda nii väga ärritas. Ta leidis, et ma mõnitasin ja solvasin teda selle küsimusega. Kas sa oled õnnelik? Me ei ole pärast seda suhelnud, sellest on nüüdseks möödas 20 aastat. Mu küsimus oli siiras ja ka see sündmus närib mind siiani.