RAAMATUBLOGI: Dottor Schiavone saagad... Paradiislik lugemine
Aeg-ajalt juhtub ellu ideaalseid päevi – tööd teha pole vaja, ilus ilm, maitsev lõunasöök koos abikaasa ja hea veiniga, õhtune saun, ja kui sinna vahele mahub ka paar-kolm tundi suurepärase raamatuga, siis just säärane võikski olla paradiis.
Mainitud päeva raamat oli „Kevadpuhastus”, Aosta oru piirkonna aseprefekti Rocco Schiavone maakeeles ilmunud neljas saaga. No need raamatud on head... Loed mönuga. Üks asi on itaalialikkus, aga dottor Schiavone persoon... Pehmelt öeldes pahapoisilik, aga see-eest kirglik ja rumalust mitte taluv. Itaalia võib rõõmustada, et ta heade poole valis, sest kurjategijana oleks Schiavone väga valus vastane.
On palju asju, mida Schiavone lisaks lollusele ei talu ja neid markeerib ta kümnepallisüsteemis. Maksimumhinde saab mõrv, sest dottor on itaallane ja piisavalt laisk. Aga töö tuleb ära teha, saati kui mõrv toimus tema enda korteris – Schiavone pähe lasti maha talle lähedane naisterahvas. Selline tegu vajab mõistagi kättemaksu ning Schiavone asub viivitamatult asja kallale, kusjuures lahendamist vajab teinegi kuritegu – vanglas saadetakse teise ilma inimröövis süüdistatud maffialiige.
Nagu ikka, kasutab Schiavone vabalt valitud vahendeid. Ühe kasuliku põhimõtte, mis iseloomustab tema elufilosoofiat, andis kunagi onu: „Rocco, ära kunagi Chitarella reeglit unusta: kasulikum on korraks teiste kaarte piiluda kui sada korda mõelda!”
- - -
Rocco pigistas naise käsivart. Stefania huuled kõverdusid valust. „Ma ütlesin, et ei tee nalja. Tahad, et ma su terve käe katki murraksin?”
„Ma ei tea, ma ei tea midagi...”
Rocco tugevdas haaret. „Sa ei tea?”
„Lase lahti, mul on valus.”
„See oligi mu plaan. Seega?”
- - -
Ei, Rocco pole julm, vaid eesmärk pühendab abinõu. Ta on hoopiski õrn nendega, kes seda väärivad. Õrn oma viis aastat tagasi siitilmast lahkunud naise Marinaga, kes talle aeg ajalt kangastub ja kellega ta dialooge peab. Ent nüüd jätab Marina ta taas maha. Või on see vabanemine minevikuvarjudest?
- - -
„Ma ei tule enam. Võib-olla siis, kui sa Rooma tagasi lähed, kui sa seda kunagi teed, ootan sind seal. Aga siin pole mul enam midagi teha.”
„Kuidas pole midagi teha? Sa pead minuga olema.”
Ta pühib käega üle lauba. Ta käsi on valge nagu lumi ja kerge nagu õietolm. „Ma olen väsinud, Rocco. Kas sa usud min, kui ütlen, et ma ei suuda enam. Ka sina ei suuda enam, mu kallis.
Tšau, Rocco ... Head ööd.”
- - -
Ja Schiavonele ei jää enam muud, kui töö. Nagu ta pühapäeval kohtunikule pihib: „On puhkepäev ja me mõlemad oleme tööl. Teie naise foto on jälle kirjutuslaualt kadunud, mina kaotasin oma naise üle viie aasta tagasi, me oleme nagu kaks rongi eikuhugi viival raudteel, ja kui meil seegi ära võetaks...” ta osutas kabinetile, „lõpetaksime kusagil vanadekodus, kõõludes seina ääes toolil. Meie teiega lohistame end läbi elu, dottore.”
