RAAMATUBLOGI: Seks ja minevik: alles Victoria-ajastul said britid teada, et naistel on kaks jalga, mis võivad ka harki käia
(11)
Kui rääkida lääne tsivilisatsioonist, siis seks on olnud sajandeid tegevus, mis toimus pimedas ja teki all. Eestis läks natuke kauem – alles 1974. aastal, kui ilmus raamat „Avameelselt abielust”, said inimesed teada, et lapsi ei leita kapsalehtede alt ega too neid ka kurg, vaid asi käib väheke teistviisi. Sinnamaani nähti noori inimesi kapsamaal löntsimas ja lehtede alla piilumas. Nõukogude Liidus, muide, oli kaks teineteist välistavat postulaati: esimene, et nõukogude inimene ei seksi, ja teine, et uusi kommunismiehitajaid sünnib aina juurde, kusjuures isegi polaarjoone taga, kus kapsad ei kasva ja kured ei lenda.
Valdav osa tsiviliseeritud maailmast elas läinud sajandi kespaigani samuti seksivabalt. Revolutsioon sai alguse 19. sajandi lõpus, kui jalgrattad turvaliseks muutusid ja naised sadulasse istusid. Alustuseks läks lahti hirmus möll: sõiduriist pole õrnema soo jaoks ja kõigil, kes sellega sõidavad, on ainult üks eesmärk – rahuldada end teatud kehaosi vastu sadulat hõõrudes. Rünnakute põhjus peitus aga selles, et naised loobusid ebamugavast korsetist ja seelikust ning, kujutage ette, tõmbasid jalga põlvpüksid. Vaatamata sellele, et kõik meestel sülge voolama panevad kehaosad ehk kodarluud, randmed ja kael olid kaetud, viidi konservatiivsed viktoriaanid siiski šokiseisundisse, sest naised demonstreerisid kõigile... et neil on kaks jalga, mis – kujutage ette, milline siivutus – võivad käia ka harki.
Just sääraseid ajaloolisi lugusid ongi raamat täis. Kusjuures üsna mittekonservatiivses sõnastuses, sest asjadest räägitakse nii, nagu asjad on.
Seks on üks suuremaid universaalseid võrdsustajaid, parafraseerides Geoffrey Rushi markii de Sade’i: „Me sööme, magame, situme, kepime ja sureme“. Iha ületab kultuuri-, soo- ja klassipiirid. See hoolib vähe meie „reeglitest“, ja nagu võib kinnitada igaüks, kes on eales tabatud, püksid rebadel, hoolib see veelgi vähem kainest mõistusest. Muidugi, inimesed teevad hoopis rohkem kui söövad, situvad ja kepivad – loomadest eristab meid ennekõike mõistus. Ja siit ka probleem. Öelda, et inimesed mõtlevad seksist liiga palju, oleks pehmelt öeldud,” kirjutab seksi ajaloo ekspert doktor Kate Lister raamatu eessõnas ja jätkab...
„Kogu elu meie planeedil jagab ühist soovi paljuneda, kuid inimesed on ainulaadsed just oma piiritult keerukate ja mitmekesiste viiside poolest, kuidas oma seksuaalseid ihasid rahuldada. Teoses „Forensic and Medico-legal Aspects of Sexual Crimes and Unusual Sexual Practices“ (2008) loendas professor Anil Aggrawal 547 erinevat seksuaalselt hälbelist huvi ja märkis, et „nagu allergia, võib ka seksuaalne erutus tekkida kõigest siin päikese all, päike kaasa arvatud“. Muide, kui teid peaks huvitama, siis päikesest põhjustatud seksuaalset erutust nimetatakse aktirastiaks.
Inimesed on ka ainsad, kes oma seksuaalseid ihasid häbimärgistavad ja karistavad. Kõigil loomadel on kurameerisrituaalid, kuid ühtki mesilast ei ole saadetud teraapiasse soovi eest väljendada oma lateksifetišit. Mesilasema heidab ühe paaritumise jooksul ühte kuni neljakümne partneriga, naaseb seemnest tilkudes tarru, haardes oma vallutuste vigastatud peenised, ning keegi ei sõima teda lipakaks. Isased paavianid rautavad rõõmuga üksteist päevad otsa, kartmata, et neid võidaks saata geide ümberkasvatamislaagrisse. Kuid süü, mida inimesed oma ihade tõttu tunnevad, võib olla halvav ning „reeglite“ rikkujaid on rängalt karistatud.”
Eessõna annab väga täpselt aimu raamatu sisust, kirjapildist ja huumorist, millega teksti on vürtsitatud. Tõesti, suurepärane lugemine, kus saab teada näiteks sõna v**t ehk cunt päritolu, kuidas avastati kliitor, kui seksikad on tumedanahalised, miks mehed ogadega rõngaid ööseks peenise ümber asetasid, milline seksistik eesmärk oli maisihelvestel, miks pidid naised end seitse korda päevas nõudepesuvahendiga sealt alt küürima, mis on Prantsuse ümbrik või Inglise vihmakuub, kuidas emasahvid isastele seksi müüvad ja muud põnevat.
