RAAMATUBLOGI: Asjad ei ole säärased, nagu paistavad ja keegi pole see, kes pealtnäha on
Kui Tom Woodi raamat näppu satub, siis ootaks järjekordset lugu maailma ilmselt tuntuimast palgamõrvarist Victorist. Aga seekord Wood üllatab. Eks ta otsustas trendidega kaasa minna, mistap pani paberile psühhothrilleri.
Tegelikult ei teagi, millised kirjastused käitusid õigemini – kas need, kes avaldasid raamatu „Koputus” Woodi või tema pseudonüümi T.W. Ellise nime all. Eks ta ole nii ja naa. Minna soetama kellegi Ellise raamatut, kui riiulid on headest põnevusromaanidest kuhjas... Wood on ikkagi nimi, mis maksab. Teisalt taas... Kui sa võtad kätte Woodi, siis tahad saada Victori stoorit, sest need on tõesti head. Ehk siis mõttekoht. Kusjuures „Koputust” lugedes ootasid, et kohe-kohe astub nurga tagant välja Victor ja lahendab asja ära.
Wood (või Ellis) pikalt ei venita, vaid lugu kihutab kui Ott Tänak rallirajal. Pinge on stardist finišini peal. Aga eks tema teisedki raamatud ei hiilga kauakestvate heietustega.
Pruugib Leol tööreisile lahkuda, kui ukse taga koputavad FBI agendid, kes raiuvad Jemile kui rauda, et tema abikaasa pole kaugeltki see, kellena end esitleb. Mees on hoopistükkis kurjategija – rahapesija.
Selge, asjad ei ole säärased, nagu paistavad. Ent samal ajal, kui FBI agendid Jemi kodus askeldavad, tuleb telefonikõne... FBI agentidelt, kes ei tea askeldajatest midagi. Mõistlik inimene – ja seda Jem on – kaob oma teed ja hakkab tõde otsima.
Õigupoolest on raamatus vaid paar tegelast, kes on need, kes on. Aga kes on millisel – heade või pahade – poolel? See selgub alles finišis.
Wood demonstreerib ehedalt, et hea kirjanik on hea igas žanris. Kas „Koputus” on just käestpandamatu, aga hää raamat kindlasti. Ja nüüd ei teagi, mida Wood peaks edasi tegema – kas naasma Victori manu või jätkama psühhothrilleritega? Pigem kirjutagu seda ja teist.
