RAAMATUBLOGI: Peab olema põhjamaalane, et surmaga lahedas ligiduses elada
(1)
Jaak Juske saab pisut puhata ega pea vestma lugusid vanast Tallinnast, sest seekord on sulg Werner Bergengrueni päralt. Ta on Riias 1892. aastal sündinud sakslane, laia haardega kirjamees, pannud paberile ajaloolisi romaane, novelle, luulet ja tõlkinud Tolstoid ja Dostojevskit.
Riia pole Tallinnast kaugel, mistap põikas Bergengruen siiagi, kuulas maad ja kirjutas kaheksa novelli, millel on niivõrd-kuivõrd tõepõhi all ja mida ühendab surm. Kusjuures autori sõnul ei tuleks surma karta, vaid kindlal meelel võita tema usaldust. „Peab ehk olema põhjamaalane, harjuma pikkade talveõhtute ja lühikeste jootudega, et surmaga niisuguses lahedas ligiduses elada ja seda mitte hoopis märgatagi. Heledatel soojadel maadel, kus juuakse veini, on ka surmal teine nägu. Nad ei tunne videvikku ega üleminekut: päev ja öö, valgus ja pimedus, elu ja surm on rangelt üksteisest lahus.
Aga seal kaugel põhjas, kaugel idas, kaugel mere ääres juuakse vägevat, kanget viina. Hämarik valitseb seal ja udupilved ja lumetuisud, ning kesksuvel läheb ehapuna märkamatult üle punetavaks koiduks. Ja keset elu on surnud läheduses.”
Elas ja oli säärane härrasmees nagu Karl Eugenius de Croy, juhtis Põhjasõjas Narva all Venemaa vägesid, andis end rootslastele vangi ja jäi Tallinna elama, aga mitte kauaks. Aastal 1702 kustus ta eluküünal. Et de Croy oli olnud nalja ja napsumees ning kuhjanud endale kaela hulgaliselt võlgasid, mida ta tagasi maksta ei jõudnudki. Nii kohaldasid võlausaldajad vana seadust ega lasknud teda matta, vaid de Croy mumifitseeritud keha lamas Nigiliste kirikus pea 200 aastat.
Või siis oli Noora mõisa arrendaator Karluša napsumeister ja üks tema kokkusegatud jookidest maitses nagu kapteniproua Holmberg. Aga kuidas ja miks?
Võis siis lugu Tõnust ja litsakast Kadrist, kes jõi ja aeles ringi, kuni otsa sai ja mis edasi juhtus...
Niisiis kaheksa põnevat surmalugu vanast Tallinnast.
