RAAMATUBLOGI: Tulevane keisrinna Venemaast: jube ja vanaaegne, robustne ja kohutavalt lärmakas
Nobeli kirjanduspreemia laureaadil Olga Tokarczukil on ilmeksimatult õigus, kui ta raamatu sisekaanel kuulutab: „Kristina Sabaliauskaite kuulub ajaloolise romaani võimsamate ja väljendusrikkaimate häälte hulka Euroopas.”
„Peetri keisrinna” on Tokarczuki sõnade ehe väljendus. Katariina I on omanimelises palees surivoodil. Tal on elada jäänud ööpäev. Piisav aeg selleks, et vaadata tagasi oma uskumatule elule. Orvuks jäänud Liivimaa (ta võis sündida Läti, Leedu või isegi Eesti aladel, nagu on spekuleeritud) aadlitüdruk Marta Elena Skawronska on olnud kõike – teenija, pesunaine, sõjavang, vägistatu, seksiori, Peeter I parema käe Aleksandr Menšikovi salaarmastatu, Peetri armuke, tema abikaasa ja lõpuks Venemaa esimene kerisrinna.
Ent need on pelgalt faktid, mis ei peegelda ega kirjelda ligilähedaltki teekonda, täis karmust, õudust, rõõmu ja armastust, mida Katariina pidi läbi käima. Küll aga peegeldab ja kirjeldab seda teed autor, justkui oleks viibinud vaimuna tulevase keisrinna kõrval esimestest päevadest peale, suutes lugeda ka ta mõtteid.
- - -
Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel…
Viimane kellalöök. Üheksa. Pimedus laheneb. Paistab, et juba on alanud mai. Aga ööd ei ole veel valged. Kas jõuan need ära oodata? … Oleks vaja palvetada. Ainult kuidas? Ma ei tea enam, kuidas … kas nii, nagu ristitud – katoliiklikult, või nii, nagu ümberristitud – õigeusklikult, või nii, nagu kasvatatud … Ainult näed pastor ei löönud risti ette, palvetas raamatust … Kuidas mina nüüd palvetama peaksin? Kes ma olen? Ma vahetasin kolm korda usku, viis korda nime, läksin neli korda mehele, kolm korda samale mehele. Olin kolme valitseja alam ja ühe – valitseja. Juuste värvi vahetasin vaid korra. Kunagi olid need suvel kollakad ja lainelised – nagu kuld, aga nüüd on mustad, põskedele kleepunud nagu higist ja heeringast rasvased haisvad meremeheköied ….
- - -
Samavõrd kui üsna autentne ajalooraamat, mis sobiks igati täiendama David Vseviovi „Müstilist Venemaad” – Sabaliauskaite on Peetri ja Katariina epohhi uurinud põhjalikult ning tema teos põhineb erinevatel allikatel ja kirjadel – avab „Peetri keisrinna” sügavalt Venemaa kultuuri ja selle tagamaid, mida Liivimaa neiu avastab. Ehk siis, nagu raamatu tagakaanel öeldakse, on tegu jutustusega ida ja lääne koltuuri, mentaliteetide põrkumisest ühes toksilises abielus.
„Nüüd mööda Venemaad rännates võid juba vähemalt linnades näha mundreid, saksa- ja prantsusepäraselt riietuvaid inimesi, aga tol ajal, veerand sajandit tagasi, oli see teine maailm,” meenutab Karariina Venemaa õudusäratavat avastamist. „Jube ja vanaaegne, robustne ja kohutavalt lärmakas. Seal söödi ainult lusika või sõrmedega, joodi suurtest saviliua mõõtu paadikujulistest kopsikutest. Ma polnud veel mitte kunagi näinud nii palju purjus inimesi. Kui Marienburgis sõdurid end täis jõid, siis nad tuikusid ja laulsid, aga siin lõid lõustu üles, kuni kokku varisesid. Venemaal inimesed ei rääkinud vaid karjusid, ei naeratanud, vaid röökisid ja hirnusid kogu kõrist, ei olnud pahased, vaid halasid, ei vihastanud, vaid raevusid – trampisid jalgadega, viskasid oma mütsi vastu maad, rebisid ise endal pikki juukseid ja habesid.”
Nii kulgebki Katariina läbi elu ja Venemaa ning kirjeldab seda riiki ning õukonda, mille valitsejaks ta ükskord saab. Raamatul on ka teine osa, mis usutavasti on sama võimas kui esimene.
