RAAMATUBLOGI: Kirjanduslik rämps, nagu arvas Stalin, aga siiski suurepärane
Kirjastuse Tänapäev punase raamatu sari väärib igati kiitust, sest toob lugejani lisaks kaasaegsele kirjandusele ka klassika. Ja Mihhail Zoštšenko följetonid, satiir ja ka tõsisemad lühilood seda ka on.
Ega tegelikult teagi, kuivõrd need, kes pole kursis Venemaa ajalooga kasvõi legendaarse raadiosaate „Müstiline Venemaa” kaudu, Zoštšenkot, üht David Vseviovi lemmikkirjanikku, mõistavad. Aga Zoštšenko peegeldab kommunismi suunas rühkinud punariigi minevikku ehedas ilus (kui kommunistide poolelt vaadata) või valus.
Zoštšenko tõusis püünele 1922. aastal ning ta följetonid läksid rahvale igati peale. Tema enamiku lugude peategelane oli kõigest pooltsiviseeritud väike inimene, kes rääkis oma keeles ehk grammatiliselt valesti ning sattus kas kannatajana või kannatuste põhjustajana Nõukogude Liidu algusaegade tüüpilistesse olukordadesse. Mõistagi ei saanud planeedi kõige vabamas riigis rääkida suurtest muredest, mistap kirjutas Zoštšenko niinimetatud majavalitsuse satiiri, kus löögi alla sattusid madalamatel ametikohtadel asunud persoonid. Samas nägi ta ka laiemalt pilti ning kirjeldas inimest säärasena nagu ta on kõigi oma pahedega.
Zoštšenko naeris välja rumalust, väiklust, minevikus kinni olevaid inimesi ja väikekodanlust, ent elas ise just täpselt nagu buržui, keda ta naeruvääristas – luksuslikus korteris, mille seinu katsid väärikad maalid ja põrandaid kallid vaibad. Aga eks see olnudki nõukogude tegelikkus – räägiti üht, aga tehti teist.
Lugejad armastasid Zoštšenkot palavalt, kuid partei ladvik eesotsas Jossif Vissarionovitš Staliniga leidsid, et tema looming ei vasta siiski sotsialistliku realismi standarditele. Asi oli sedavõrd hull, et 1946. aastal visati ta kirjanike liidust välja ning kümme aastat ei avaldatud temalt midagi. Zoštšenko üritas suhteid Staliniga klattida ja kirjutas talle kirja, kus kinnitas, et pole iial olnud nõukogudevastane madal inimene ja tema teosed pole kirjanduslik rämps, kuid vastust see kiri ei saanud. Pärast Stalini surma kestis vaen tema vastu veel mõni aasta, kuid siis jõudis Zoštšenko taas avalikkuse ette, kuid ta ise hääbus vaikselt ja lahkus 1958. aastal.
Valik Zoštšenko satiirilisi lugusid „Maga kiiremini” ilmus eesti keeles esimest korda 1988. aastal, kui Nõukogude Liit oli juba lagunemas ja selline terav sissevaade selle toimimise absurdsetesse detailidesse eriti päevakohane. Ent Zoštšenko looming ei ole kaotanud aktuaalsust ka tänapäeval, võiks isegi öelda, et nii läbinägelikku satiirikut oleks vaja praegugi, sest tavalised inimesed, keda autor esmajoones vaatleb, ei ole vahepeal targemaks saanud.
