Tallinna kesklinnast veidi üle pooletunnise autosõidu kaugusel on keset põlde üks küla. Kruusateed ühendavad hajaasustuses paiknevaid talumajasid ja kohale jõudes tundub, nagu Tallinn oleks palju-palju kaugemal. On rahu, vaikus. Rukis õõtsub vaikselt tuules.

Just selle küla valis 15 seast välja aasta küla komisjon. Pisikese küla elanikud olid kõik üllatunud, et silmatorkavamate külade seast just nemad silma jäid. Kuid järele mõeldes pakkusid, et äkki on asi küla inimestes, kes on kui üks suur pere.

Kas Viskla külas siis ei hoitagi eestlaslikult omaette? „Ei, absoluutselt mitte,” on külaelanik Ruth kindel, märkides, et hajaasustusega külas on küll igaühel oma privaatne ruum – talud on põldude peal kenasti laiali –, aga kui vaja, on seljatagune olemas. Üksteist aidatakse Ruthi sõnul möödaminnes. „Kui vaja, korraldatakse juubelipeod, matused. Kõik on kõigi eest väljas. See võib tunduda imelik, aga meile on see normaalne.”

Ka teised külaelanikud ühinevad Ruthiga.