RAAMATUBLOGI: Kui kaks last sooritavad kuriteo, siis kuidas seda lahendada?
Kui nii võtta, siis on psühhothrillerite maailm üsna huvitav kasvõi seetõttu, et konstruktsioone, mis lugejat paeluvad, võib luua lõputult. Tavaline krimiromaan on oma olemuselt üsna piiratud, eriti kui kinni pidada sajand tagasi paika pandud reeglitest, millest peetakse üldiselt kinni. On laip ja uurijad, kes peavad kurjategija moel või teisel kinni nabima.
„Vaikivad lapsed” algab mõrvaga. Kaks väikest tüdrukut tapavad vanema daami. Või tapavad? Igatahes vanadaam on surnud ja lapsed vaikivad. Nad ei räägi, mis juhtus.
Eks igaüks või arvata, mis hakkab toimuma külas, kui rahvas saab teada õõvastavast kuritööst. Lastest ning nende vanematest saavad paariad. Ent kuidas tapatöö toimus? Tehti seda üheskoos ja täiel teadmisel või oli see õnnetus? Või on süüdi keegi kolmas? Ja kuidas tüdrukud vanadaami juurde sattusid? Ehk siis küsimusi on määratult rohkem kui vastuseid.
Autori sõnul oli raamatu aluseks paar ajaleheartiklit, mis pani mõtlema, et kui kaks last sooritavad kuriteo, siis kuidas seda lahendada? Kuidas reageerivad perekonnad? Eriti siis, kui lapsed on nõod ja nende emad on õed? Kas vahel nende tekivad lahkhelid ja kui võimsad? Ja kuidas abikaasad omavahel ses masendavas õhkkonnas hakkama saavad? Ja mis juhtub siis, kui üsna pea hakkavad välja tulema räpased saladused?
Raamat annab kõigile neile küsimustele vastuse.
