RAAMATUBLOGI: Marurahvuslane, sohipoeg, masai sõdalane ja magus kättemaks
Jonas Jonassoni vinti mitmeid kordi üle keeravad raamatud on raudselt need, mille asetad lugemata teoste virna ülemiseks. No mida paganat ta seekord konstrueerib ja millise humoorika hulluse välja mõtleb.
Ärimehena rügamisest tüdinud ja sulepea pihku (ilmselt siiski arvuti sülle) võtnud rootslase esimene romaan „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” oli pärl. Ääretult lahe ja eelkõige eluterve ning tolle vanadekodust susside sahinal sekeldustesse suunduva saja-aastase Allan Karlssoni elufilosoofia peamise deviisi järgi peaks käituma kogu maailm: „On, nagu on, tuleb, mis tuleb.”
Ka Jonassoni järgnevad raamatud on olnud samavõrd mõnusad. „A/S Kättemaks on magus” on viies. Ja tõesti, kättemaks ongi magus (või kuidas?) ning kui sa ise ei saa vaenlasele väärikalt tasuda, siis miks mitte palgata vastava nimega aktsiaselts seda tegema?
Tegelikult on kättemaksuaktsiaselts vaid kese, mille ümber tiirleb märgatavalt mitmekülgsem tegevus ja tegelased.
Rahvusromantik (kui nii saab natsi kohta öelda) Victor, kes sai aru, et pede läbiklobimise või pigi ärahirmutamisega – mis mõlemad olevat kiiduväärt tegevused – muutusi Rootsi ühiskonnas esile ei kutsu ja sestap on tal vaja positsiooni ning temast saab keerdkäikude kaudu kunstisalongi omanik.
Victori sohipoeg Kevin, kelle isa jätab Aafrika tühermaale lootuses, et lõvi ta ära sööb, kuid kellest saanuks peaaegu masai sõdalane, kui ta loovutanuks tüki oma nokust. Aga ta ei loovuta ja naaseb Rootsi.
Kevini kasuisa (kui sul on kahe naisega kaheksa tütart, võtad mõistagi esimese leitud poisi pojaks) Ole Mbatian noorem, masai sõdalane, rikas mees (kaheksasada veist ja kakssada kitse) kes saabub talvisesse Rootsi, nui kaasas (noa ja odaga lennukile ei lubatud) shuka seljas ja sandaalid paljaste jalgade otsas ning asub kadunud poega otsima.
Reklaamiguru Hugo, kes sattus naabriga prügikastikonflikti ja haudus erinevaid võimalusi kättemaksuks, kuni too lahendas ebameeldiva probleemi meeldivalt sellega, et näoli aiamulda kukku ja jalapealt suri. Ent idee luua kättemaksukontor, tegi Hugo teoks.
Jenny, kellelt Victor nõudis lahutust ja sai otsaemaid jah-sõna. Aga mitte seetõttu, et naine on loll, vaid naine oli Victorist tüdinud ja äärmiselt rahul sellega, kui ärkas järgmisel päeval ühetoalises korteris, taskus 50 ööri ja seljas ainsad riided.
