Peaministrile kirjutas sadakond õpilast

Riigikantselei ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi, Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liidu ning Vene Keele ja Kirjanduse Õpetajate Liiduga koostöös korraldatud 7.-12. klassi õpilaste sõnaloominguvõistlusele „Kiri peaministrile“ laekus maikuu jooksul 95 võistlustööd.

Oodatud olid kirjažanris tekstid, mis olid vormistatud isikliku pöördumisena. Võistlustööd olid kirjutatud eesti või vene keeles. Mitmed vene kodukeelega õpilased kirjutasid töid eesti keeles. Kirjades mõtestati Eesti omariikluse taastamise olulisust ning esitati nägemusi, milline võiks olla Eesti Vabariik kolmekümne aasta pärast.

Kõige noorem kirjutaja oli 12-aastane 7. klassi õpilane ja kõige vanem 19-aastane 12.klassi õpilane. Kõige usinamad kirjutajad olid Saue Gümnaasiumis ja Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kuid kirju sai peaminister õpilastelt üle-Eesti.

Parimate kirjakirjutajate töödes domineeris isiklik kogemus, mille kaudu leiti üldistus või pöördumise teema. Mõisteti, mida on minevik Eesti jaoks tähendanud, mineviku info oli saadud koolitundidest või sugulastelt. Kui hinnangud olid kujunenud peres, oli suhtumine tundlik ja kaitsev. Kõikides kirjades väärtustati väga Eesti riiklikku iseseisvust. Sageli tunti muret eesti looduse pärast, meie metsades vägivallatsemise pärast: „Minu kodu lähedal asuvad suured puuhoiuplatsid, kuhu üle Hiiumaa puitu kokku veetakse ja mida omakorda suurte kaubalaevadega Eestist välja viiakse. - - - Mul on väga kurb, kui sõidan mööda raielankidest, mida pole viisakalt maha võetud, vaid justkui oleks nende kallal vägivallatsetud. Maa segamini aetud, kännud upakil ja osa puutüvesid kurvalt keset lagendikku konutamas.“ (Henri Lees-Leesma, Saue Gümnaasium, 7.b klass)

Väljendati muret eesti keele saatuse ja eesti keele õpetamise pärast kõikides Eesti koolides. Koputatakse täiskasvanute südametunnistusele: „Ma väga loodan, et meie täiskasvanud on täna piisavalt targad, vastutustundlikud ja julged, et teha otsused...“ (Liisa Kukk, Püha Miikaeli Kool, 8. klass)

Keskmise vanuserühma võidutöös tunnetati oma elamuse kaudu kunagiste aegade nukrust, tajunud räämas Klooga mõisahoonet ja selle ümbrust kui sümbolit - taastamist vajavat ühiskonnakorda. Tunnustatakse kolmekümne aasta edulugu ja osatakse hinnata vabaduse väärtust: „Olen tänulik kõige eest, millest võin praegu mõelda kui iseenesestmõistetavast – et võin oma pere ja sõpradega rääkida eesti keeles, õppida koolis ajalugu sellisena, nagu see päriselt kulges, jalutada vaiksel, kahuripaukudeta maal, reisida kaluripaadis rannikust veidi kaugemale, kartmata „omade“ tuld, ja laulda isamaaliseid laule.“ (Kertu Ketlin Lepmets, Tallinna Mustamäe Gümnaasium, 10. klass)

Võistlustööde autorid on märganud, et mitte kõik ei ole suurepärane, vaid silma torkab näiteks viha vähemuste vastu, palgalõhe, sallimatus, otsuste tegemine emotsioonide põhjal ja rumaluse eksponeerimine. „Ma valutan südant kurjuse ja pahatahtlikkuse pärast, mida meie ühiskonnas kõrvalt näen. - - - On kole vaadata eestlast teise eestlase vastu vimma kandmas. Andrese ja Pearu kombel rusikatega vehkimise aeg peaks olema jäänud minevikku.“

Loodetakse, et „vabariigi taasiseseisvumispäeva 60. juubelil peame juba inimeste au ja väärikust salgamatuks ning korraldame referendumeid teemadel, mis viivad meid tugevama ja parema riigini, mitte ei nulli omaenda rahvast“ (Margaret Oll, Gustav Adolfi Gümnaasium, 10. klass) Läkitustes oodatakse, et peaminister mõistab seda, suudab aidata.

Kirjutajad tunnevad Eesti ajalugu hästi, toovad esile fakte, mille olulisust ei tohi unustada. Tuletatakse meelde inimõigusi ning soovitatakse, et järgneval 30 aastal tuleks eelisarendada haridus- ja teaduselu. Manitsetakse, et noorte häält tuleb kuulda võtta ja seda ilma avalike pöördumisteta pärast laastavate otsuste vastuvõtmist. Oluliseks peetakse säästlikkust ja nutikust ressursside kasutamisel. Üks autor loodab, et 30 aasta pärast on Eesti üks maailma suunanäitajatest.

Gümnaasiumis tuntakse muret vananeva ühiskonna, väljarände pärast ja et globaliseerumine vähendab sidet isamaaga. „Kui 20. sajandi alguses pingutati sellepärast, et eesti kultuur ammutaks häid eeskujusid Euroopa kultuuriruumist, siis tänapäeval, vastupidi, tuleb rõhutada eestluse tähtsust ja uhkust.“ (Mona Tammemägi, Gustav Adolfi Gümnaasium, 12. klass) Kuid kirjutaja pakub ka lahendusi, näiteks Tartu maantee äärse avaliku ruumi parendamiseks: „Andke noortele EKA tudengitele võimalus arendada visioone Tallinna linnaruumi kaasajastamisel, see võiks nii mõnegi siduda tugevamalt Eesti külge.“ Leitakse, et urbaniseerumise põhjuseks on ikka veel atraktiivsete tõmbepunktide ja mugavuste puudumine maal.

Erilist südamlikkust õhkub ühe venekeelsete kirjade võitja Georgi Severeniaki (Ahtme Põhikool, 7. klass) tööst, kes soovib, et riik oleks nagu pere. Lisandub ettepanek, et vanavanematel võiks olla lihtsam materiaalselt toime tulla ja et emad ei peaks nii palju töötama, sest siis ootaks lapsi iga päev kodus maitsev kartulipuder kotletiga. Kirjutaja arvab, et tal oleks rohkem õdesid-vendi, kui ema saaks olla kodus ja ei peaks töömuresid kandma. Kaheldakse, et põlvkondadevaheline side hakkab kaduma.

Mitmetes võidutöödes jääb kõlama eriliselt ja hellalt kirjutajate side oma eellastega: jutuajamised peres, vanavanemate mõjusad meenutused, justkui geenide kaudu edasi antud minevikuvalu, mida ise pole tunda saanud. Usutakse riigi arengusse ja et peaminister teab ning vajadusel saab olla mõjutaja ning abistaja. Kirjad on kirjutatud südamest südamesse.

Sõnaloominguvõistluse „Kiri peaministrile“ žürii tööd tegid Anu Kell, Kerli Rhede, lmar Tomusk, Kaja Sarapuu, Ivika Hein, Maarja Vaino, Tiina Brock, Ingrid Prees, Madis Päts, Jelena Moisejeva, Jelena Teder.

Žürii valis välja 18 auhinnalist kohta ja kolm eripreemiat. Tulemustega tutvu siin.
Auhinnad pälvinud õpilased ning nende juhendajad on palutud tänuüritusele, mis toimub 21. juunil 2021 Stenbocki majas.

* Käesolev artikkel on avaldatud riigikantselei 30aastat.ee projekti raames.