RAAMATUBLOGI: Komissar Maigret on taas Eestimaal!
Äärmiselt kummaline, et krimikirjanduse legendi Georges Simenoni komissar Maigret’ lugusid on maakeeles ilmunud vaid näputäis ja hajutatult läbi kümnendite. Põhjusi on mitmeid, kuid nüüd lendab punn loodetavasti eest, sest kirjastus Pegasus võttis nõuks Maigret’ sarja välja andma hakata.
Kuna Simenon on siinmail olnud ära peidetud, siis vist ei teata, et kõigi aegade üleilmses müügiedetabelis asub ta 700 miljoni eksemplariga kuuendal kohal pärast William Shakespeare’i, Agtha Christiet, Barbara Cartlandi, Danielle Steeli ja Harold Robinsit.
Esimene Maigret’ ilmus üheksa kümnendit tagasi ja too 1931. aasta oli erakordselt produktiivne – Simenon avaldas suisa kümme raamatut, kuigi osa oli neist paberile pandud varem. Aga eks Simenon olnud ka fenomen, sest loo kirjutamine võttis tal aega umbes kolm päeva.
Vastukaaluks toonastele populaarsetele detektiividele, kes olid eksklusiivsed, äraspidised ja politseinikest oluliselt targemad – Sherlock Holmes, miss Marple, Hercule Poirot ja teised – lõi Simenon sümpaatse, rahuliku ja targa, kuid teinekord pisut toriseva ning vastuvaidlemist mittekannatava politseikomissari, kes jõudis tulemuseni mõistust, mitte vägivalda kasutades, nagu ookeanitagused võimuesindajad niinimetatud kõva käe krimkades.
Idee luua Jules Maigret’ tuli Simenonile pähe kanali ääres kohvi juues, kui ta kujutas endale ette Pariisi politseinikku, kes on suur ja laiaõlgne härrasmees, piip suus, kaabu peas ja paks mantel seljas. Kirjandusteadlased arvavad, et Maigret meenutab kõigiti hoopis Simenoni ennast, aga see selleks. Muide, oma eesnime kasutab Maigret’ harva ning palub teisigi teda kutsuda kas komissar Maigret’ks või lihtsalt Maigret’ks, nagu teeb ka tema abikaasa Louise ehk enamasti madaam Maigret.
Maigret elu ja olemus avanevad raamatust raamatusse. „Härra Gallet’ surm” kirjeldab teda kui 45-aastast komissari, kes oli poole oma elust teeninud politsei kõige erinevamates osakondades: komblus-, liiklus- ja seltskonnapolitseis, raudteejaamade ja mängupõrgute korravalves. „Sellest peaks piisama, et tappa igasugune usk müstikasse ja loobuda lootmast vaistu abile.”
„Härra Gallet’ surm” on kolmas Maigret’ lugu ja siin on komissar juba üsna väljakujunenud persoon, kuigi areneb ajapikku edasi – viimase juhtumi lahendab ta 1972. aastal.
Cheris Kesk-Prantsusmaal ühes hotellis leitakse härra Gallet’, ent sealmail härra Clementi nime all esinenud mehe surnukeha – ta on saanud kuuli näkku ja noa südamesse. Proua Gallet ei usu juhtunut, sest tema abikaasa, proovireisija, viibis hoopis teises paigas, saatis postkaardigi. Õigus on Maigret’l, härra Gallet elas kaksikelu. Ent kes ta mõrvas? Ja kes ta õigupoolest oli? Mida enam Maigret uurib, seda enam asjad sõlme lähevad. Ent kogenud komissari see ei heiduta.
Viimaks... „”Oh, ma oleksin tõeni jõudnud ka ilma temata...” urises Maigret. „Aega oleks ainult rohkem kulunud, vaat mis... Ma tundsin juba pikka aega, et midagi selles loos kriuksub... Ärge püüdkegi aru saada! Kõik materiaalsed tõendid, selle asemel, et asju lihtsustada, ajavad need veel rohkem sassi. Kõik kriuksus...”
