RAAMATUBLOGI: Korruptsiooni, kolonialismi ja julmust niiöelda teisejärguliste inimeste kohtlemisel
Henning Mankell, tuleb tunnistada, on suurepärane kirjanik. Ta ei pea hoidma kinni maailma ühest kuulsamast politseiinspektorist Kurt Wallanderist, vaid võib südamerahuga luua hea romaani ka temata. „Tantsuõpetaja tagasitulek”, duoloogia „Rootsi kummikud” ja „Itaalia kingad” ning nüüd „Hiinlane”... Kõik on pärlid.
Teadupärast oli Mankell poliitiliselt vägagi aktiivne, vasakpoolsete vaadetega ning vaat et isegi kohati radikaal, võideldes kõigi maailma pahede vastu. Ka „Hiinlases” kirjeldab ta korruptsiooni, kolonialismi ja julmust niiöelda teisejärguliste inimeste kohtlemisel.
Lugu algab massimõrvaga – väljamõeldus Rootsi külakeses on mõõgahoopidega tapetud 18 inimest, enamus neist nii, et nad võimalikult kaua piinleksid. Helsingborgi kohtunik Birgitta Roslin hoomab ootamatult, et tal on kauge side pea kõigi ohvritega ning kui politsei uurimisel ummikusse jookseb, asub ta omal käel selgust majja tooma.
Selleks, et jõuda tõeni, tuleb minna poolteist sajandit ajas tahasi ning esmalt Hiinasse ja seejärel Ameerikasse, kus orjatööd kasutades riiki rikkaks ehitati. Ja siis tänapäeva Hiinasse, kus voolab raha ja lokkab korruptsioon ning Aafrikasse, kus toimub sama.
Mitmed kriitikud on Mankelli sarjanud selle eest, et ta eemaldus Wallanderist, sest sedavõrd globaalne romaan nagu „Hiinlane” valgub pisut laiali. Ehk tõesti, kuid samas pole Mankelli kirjutamisoskus kuhugi kadunud ning miks mitte kiigata kaasajast minevikku ning sotsialistlikust Euroopast väljapoole? Turvaliselt kamina ees raamatut lugedes ei hooma mee enamasti, mis meid ümbritsevas maailmas toimub või on toimumas.
Mankell tunnistab, et „Hiinlasel” on reaalne taust, kuid mitte sündmused. „Teisitisõnu kirjutan ma sellest, mis oleks võinud juhtuda, mitte sellest, mis tingimata on juhtunud. Fiktsiooni puhul pole see mitte ainult võimalus, vaid lausa põhieeldus.”
