RAAMATUBLOGI: Kuidas Tema Majesteet Elizabeth II kuritegusid lahendab
Krimikirjandus ei tunne piire. Kui detektiivina on kuritegu lahendanud lammas („Glennkill”) ja Vladimir Iljutš Lenin („Liszti kahekümnes rapsoodia”), siis miks ei võiks seda teha Inglise kuninganna Elizabeth II. Saati kui oma 90. sünnipäeva tähistamise eelõhtul leitakse Windsori lossis külalise surnukeha ja uurimine osutub käpardlikuks.
Ei tea, kuidas Tema Majesteet ise suhtub sellesse, et ühtäkki, vähemalt kirjanduslikult, detektiiviks hakkas, ent võib arvata, et tal on täiesti ükskõik – kui oled 16 riigi pea, siis võib kõike kirjutada, kuid sinu suurus ei vähene grammigi võrra.
Heakene küll, ütleks nii, et Windsori lossis toimunud kuritegu, mille kuninganna lahendab, on veidi ülekonstrueeritud ja keeruline, aga sel pole suuremat tähtsust, kui lugeja ei oota tipptasemel krimiromaani a la Agatha Christie. Teost tuleb võtta pigem humoristlikus toonis kirjutatud sisevaatena Elizabeth II ja tema õukonna ellu.
Ilmselt ei pea keegi kuningannat tõsidust täis iidvanaks rondiks, kes ei saa enam millestki aru ning kuulutab kui kahetsusväärne on, et inimesed reisivad suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Hoopis vastupidi, ta on äärmiselt lahe daam selge mõistuse ja maailmanägemusega. Raamat on kirjutatud enne tema abikaasa Philipi surma, mistap selgub ka kauakestva abielu saladus – Lilibet, nagu abukaasa teda kutsus, armastas oma meest südamest, sest ta ajas närvi kõigest pooltel päevadel.
Kui Windsori lossi külalistetoast leitakse andeka vene pianisti alasti surnukeha – kahtlustatakse ettekavatsemata enesetappu – tõdeb Philip abikaasaga vesteldes, et vaene tõbras ei mõelnud asja korralikult läbi: „Kõige vähem tahaks, et sind leitaks kuninglikust paleest, munad ripakil.”
„Philip!”
„Ei no, aga on ju nii. Mõni ime, et kõik püüavad seda salajas hoida. See ja sinu õrna närvikava kaitsmine.”
Kuninganna heitis talle pilgu. „Nad unustavad, et ma olen üle elanud ilmasõja, selle Fergusoni tüdruku ja sinu mereväes oleku aja.”
„Ja ikka arvavad nad, et pruugib neil vaid millelegi mahlakale vihjata, ja sa vajad nuusksoola. Nad näevad ainult väikest kübaraga vanaprouat.” Ta naeratas ja kuninganna kortsutas kulmu. See viimane märkus oli õige ja väga kasulik ja üsna kurb. „Ära muretse, Kapsake, nad armastavad seda väikest vanaprouat.”
