Mitmed soojarekordid, mõnel pool põud, kus vihma pole nähtud enam kui kuu, mitusada lisandunud surma aastas... Nagu näha, on vaatepilt isegi häid ilmu nautinud suvitaja jaoks kõige minimaalsemalt vastuoluline. Kuid praeguseks näitavad pea kõik mudelid, et tõotab minna hullemaks. 2021. aasta võib olla tagantjärele vaadatuna üks 21. sajandi jahedamaid.
Seejuures oleme siin Eestis võib-olla üks väheseid õnnelikke, kelle puhul ei pruugi soojenev keskmine temperatuur päris kohe katastroofilisi tagajärgi kaasa tuua. Aga küsige sakslastelt ja belglastelt, kes on kaotanud sel aastal äärmuslike ilmaolude tõttu tulvavetes sadu inimesi. Küsige tšehhidelt, kes olid lugenud tornaadodest vahest Metsikut läänt portreteerivates romaanides. Ning kellel jättis sel aastal vaid viie minuti jooksul mitut küla rappinud keeristorm maha vaatepildi, mis sobiks taustaks tuumarünnakust rääkivale katastroofifilmile.
Just praegu, lähinädalatel, tuleb välja rahvusvahelise kliimamuutuste paneeli IPCC uus raport, mis on kõige põhjalikum 2013. aastast saadik. Sest ajast peale on üha selgemaks saanud, kuivõrd eksponentsiaalselt keskmine temperatuur kerkib. Just nagu levib viirus.
Maelströmi keeris
Arktika liustikud sulavad, Siberi igikelts paljastub, eritades CO2-st veelgi „tõhusamat" kasvuhoonegaasi metaani, maa kopsud Amazonase vihmametsades võivad olla hakanud juba eritama rohkem süsinikdioksiidi kui neelavad... Iga kraadipügal soojemat kliimat tõukab soojenemist veelgi tagant. Niisugusest Maelströmi keerisest ujuvad välja ainult targad ja tugevad.
Juba enne IPCC järeldusi paistab tulevik üsna karm. Kui me midagi ette ei võta, tõuseb keskmine temperatuur sajandi lõpuks tööstuseelse perioodiga võrreldes ligi kolm kraadi. Seda on väga-väga palju. Sadade miljonite inimeste jaoks muutub elu senises asukohas võimatuks.
Mis te arvate, kuhu nad siis liiguvad? Milliseid pingeid see tekitab ka seal, kus elu veel võimalik on? Tihti pole põgenikel aga üldse valikut, sest maa, kus nad elasid, jääb lihtsalt vee alla.
Võib-olla läheb õnneks ja õnnestub Maa ajaloolises plaanis enneolematu kiirusega kerkiva temperatuuri tõusule piir panna. Aga isegi juhul, kui me rakendame kõige radikaalsemaid samme, seda kogu maailmas tervikuna, jätkab temperatuur tõusmist veel lähematel aastakümnetel.
Kerge oleks siin kohal alla anda. Öelda, et „meist ei sõltu miskit". Või et inimkond pole lihtsalt suuteline, eriti ülemaailmset rahvastiku kasvu arvestades, end kokku võtma. Või et võitlus kliimamuutustega tähendab vabaduste ja demokraatia loovutamist.
Eri lähenemised
Viimast seisukohta esindab tänases Päevalehes näiteks EKRE esimees Martin Helme. Belgia peaminister Alexander de Croo usub näiteks, et inimkond peaks reageerima kliimamuutustele nagu koroonapandeemiale: kuna pikaajaliselt pole enese piiramine inimloomusega kooskõlas, tuleb panna põhirõhk tehnoloogilisele arengule.
Võitlus normaalse elukeskkonna säilimise eest pole kaugeltki kaotatud. Mis sest, et kaugeltki mitte kõik ei mõista oma vastutust. Ja et liiga paljud ei suudagi tänu vaesusele läbi isiklike valikute palju muuta.
Kes raiuks lahti Gordioni sõlme? Ja on see üldse ühe mõõgaropsuga lahti harutatav ülesanne? Vastus esimesele küsimusele on, et ei keegi muu kui me ise. Ning teisele, et pigem mitte. Kuid tänases kliima erilehes ilmunud artiklid näitavad siiski, et tunneli lõpust paistab valgust ja see ei pea olema tingimata otsatormav rong.
